Suvisesse koduaeda on kogunenud mitukümmend inimest džässi­kontserti kuulama. Pillid on üles seatud terrassile, kuhu publikut võõrustav majaperenaine ilmub tervitus­sõnu lausuma. Ütleb veidi vabandades, et pole jõudnud riideid vahetada, sest tuli retuusides ja maalri­pluusiga otse ateljeest, kus on terve päeva maalinud. “Noblesse oblige, nagu öeldakse – seisus kohustab,” sõnab ta elegantselt. Kunstnikule on lubatud!

Hiljem näitab ta vargsi oma mustast seemisest Nike jalatseid, mis seni olid veel värvipritsmeist puutumata, kuid nüüd on needki õnnistatud. “Mul pole enam ühtki värviplekkideta riiet,” ütleb moekunstniku, -õppejõu, firmaomaniku ja kunstiakadeemia moeosakonna juhina töötanud Liivia lõbustatult.

Nüüd on moega lood ühel pool. Vaid üks originaalmudelitega rõivastange meenutab ateljeeseina ääres endist aega. Moekunstnik on teinud kannapöörde - kunagist moeateljeed täidavad abstraktsete maalidega lõuendid. Sõrmenipsust selline muutus ei sünni. Igasuguste muutuste ellukutsumiseks on vaja palju usku, lootust ja armastust.

“Lõppeks põhineb iga loovus energial. Seda kas on või pole. Kui ei ole ja sa seda soovid, siis pead nuputama, mida teha, et energiat oleks. Mina funktsioneerin positiivse elujõu energial. Kurb-kuri-­hale-üksi-agenda pole minu jaoks."

Jaga
Kommentaarid