Oleme firma koos­olekul ja otsime uusi ideid Eesti Naise ajakirja jaoks. Laua taga on naised-­mehed vanuses 25–39. Pakun välja, et võiks ajakirja vahele panna väikese lisa küpse naise ilutoodetest, vanusele 55 ja sealt edasi – sisu ja reklaami koostöös.

Helena (32): “Aga nemad ju ei kasuta huulepulki...!”

Järgmise päeva lõunasöögil räägin lugu tuntud naisettevõtjale, kel vanust täpselt 55. Tema silmad vajuvad suureks. Sõna lausumata sukeldub ta pea ees oma käe­kotti ja toob sealt välja ajakirjast välja rebitud iluleheküljed. Tal on plaanis minna Kaubamajja uusi asju ostma ja lehed on näitamiseks kaasas.

Olen mõelnud, et miks noor Helena nii ütles? On ju just 50+ naistel nii vajadus kui ka raha, et panustada väljanägemisse. Helena vist ei mõelnud kindlaid inimesi ehk Tiinat või Evat, keda ta tunneb, vaid mõtles vanusenumbrist. 32aastasele võibki tunduda, et temast 25 aastat vanemad kraabivad kätega endale mulda peale.

Vanus on aga vaid number. Kui jääd sellesse kinni, kihutad eel­arvamuste ja hinnangute sohu, mis paraku on ühiskonnas hõlmanud üsnagi laia pinnase. Naised alates vanusest 50 ja edasi kaotavad justkui hääle, muutuvad nähtamatuks. Number hakkab rääkima nende eest ja mitte see, kes nad tegelikult on või mida suudavad.