Aet märgib alustuseks, et välismaale kolimine polnud kaugeltki miski, millest ta juba lapsena unistanud oleks. “Välismaa oli utoopia kusagil telekas, kärbatanud pruunide banaanide kodumaa. Isegi hiljem, üliõpilasena Soomes ja Inglismaal, ei tulnud mõttessegi, et võiks sinna jääda,” meenutab ta.

Pärast keskkooli lõppu oli Aet veendunud, et läheb õppima ajalugu. “Seda hetkeni, mil sattusin sisseastumiseksamite eel näidisloengule,” meenutab ta. “Õnneks ei mäleta, kes seda loengut pidas, aga see oli õõvastavalt igav. Perspektiiv kuulata selliseid loenguid mitu järgmist aastat oma elus ei tundunud mõeldav.” Edasi vaagides jõudis Aet sotsioloogiani. “Tegelikult on kummaline ja kõnekas, et ma seda valikut kohe teha ei osanud. Ilmselt oli sotsioloogia veel nii tundmatu eriala – minu aastakäik oli sotsioloogia teine lend –, et keegi ei osanud seda soovitadagi, isegi mitte noorele, kes toppis oma nina vahetpidamata ühiskondlikesse teemadesse.”

Mis viis Aeda Inglismaale? “Taotlesin oma tollase elukaaslase jälgedes stipendiumi Cambridge’i ülikooli. Kusjuures olin koolis õppinud hoopis prantsuse keelt ja inglise keele pidin ülepeakaela testide jaoks selgeks saama.” Elukaaslasest läks Aet õppe­aasta jooksul lahku, aga oma tulevase abikaasaga sai enne kooliaasta lõppu kokku.

Aeda teadlasetöö tähtsaim teema on praegu kliima- ja keskkonnasotsiaalsuse uurimine. “Osalen ka uurimisprojektis, mis vaatleb noori eestlasi välismaal.”

Loe Eesti teadlase elust ja tegemistest Inglismaal ning tema humoorikatest tähelepanekutsest meie ja inglaste erisuste kohta edasi juba artiklist.