„Armastuse argipäev on areng.”
Millal esimest korda armusid?
Silmarõõmud tekkisid lasteaias. Alates sellest ajast on vist alati olnud silmapiiril keegi, kes südant rõõmustab. Kui alguses pakkusid nad head motivatsiooni kooli või huviringi minna, siis hilisemas elus hakkasid kujundama tegelasi mu raamatutes.
Miks on armastus oluline?
Lapsevanemana on mul päris hirmutav lugeda kõiki neid uuringuid selle kohta, mida inimese neuroloogias ja füsioloogias armastuseta olemine ära võib lõhkuda. Kui mõelda sellele, kuidas lastena armastuse valguses hoogsamalt areneme ja oleme tervemad, ja ka täiskasvanuna vähendab kallistus stressi, usaldus ja lähedus aitavad depressiooni vastu, sõbra nägemine vaigistavat isegi valu jne, siis on ju selge, et armastus on väga oluline. Mitte ainult elukaaslaste-abikaasade armastus, aga ka sõprade, sugulaste, loomade.
Mida oled armastuse nimel teinud?
Kuna olen noorest saati palju lugenud, siis pole ma peljanud armastuse nimel midagi teha. Praegu on naljakas mõelda, kui palju olen ennast ka „armastuse nimel“ ohtu seadnud. Olen iseendast armastuse nimel liiga palju ära andnud.
Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?
Ma ei taluks midagi, mis pole kooskõlas mu põhimõtetega. Mitte et see on mu võidukas poos, vaid lihtsalt ei ole ligitõmbavad inimesed, kes pole lahked, laia silmaringiga, tolerantsed.
Milline armastusfilm või -romaan on sulle elu jooksul enim mõju avaldanud?
Huvitav on see, et raamatud ja filmid, mis olid „meie ajal“ palavalt armastatud ja mille üle õhati siin- ja sealpool maakera, on praegu selles vallas suuresti põlu all. Pole ühtki kirjanduslikku kangelast või armastuslugu, mis poleks viimastel aastatel psühholoogiliselt tundlikuma põlvkonna karmi pilgu alt läbi käinud ja „eetrikeeldu“ saanud. Diagnoosi saavad kõik Heathcliffid, Gatsbyd, Ravicid ja Rhett Butlerid. Ja tõesti, elukogenud inimesena ei tundu ükski neist kirjanduslikest suhetest kuigi eluterve, rääkimata liigsest dramaatilisusest.
Kas armastus on sõna või tegu?
