Olen varem mitu korda kilganud, et vananemine mulle eriti korda ei lähe. See pole päris tõsi.
Umbes varateismelisena tahtsin kohutavalt teada, mis tunne on olla pikk ja tark täiskasvanu. Selle teadasaamiseks ehitasin meie neljatoalisse korterisse raamatutest täpselt enda sammu pikkuse vahega umbes poolemeetrised raamatukuhjad. Seejärel proovisin nende hunnikute peal kõndides korteri ühest otsast teise jõuda. Lootsin, et suudan takistusrada läbides tunda end nagu täiskasvanu. Tegelikkuses pidin peaaegu hambad kurku kukkuma, sest raamatud olid libedad, hunnikud vajusid laiali, mõnede teoste ümbrispaberid rebenesid ja õhus oli seetõttu tunda tulevase karistuse hõngu. Tundsin pettumust, et eksperiment ei õnnestunud. Sain aru, et asi pole mitte minu pikkuses, vaid minu kesistes teadmistes maailma asjadest. Enda arust olin juba terve igaviku olnud laps ja mul oli sellest kõrini, sest aeg venis nagu tatt ja maailmas polnud midagi põnevat juhtunud.

Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat ootamist, sain „suureks”. Iseseisvumine meeldis mulle täiega, aga tegi alguses ka muret. Tundus, et maailm, kuhu ma astusin, on „valmis”, kõik ressursid on juba jagatud ja mul raske oma kohta leida. Õnneks hakkas mõne aja pärast senine maailmakord pragunema, igasugu põnevaid asju hakkas juhtuma ja ma ahmisin kõike seda endasse nagu käsn. Iga uus tehniline uuendus tegi olme kergemaks, endistviisi toimetada ei tahtnud ma enam sugugi. Muidugi leidus alati keegi, kellele uuendused ei meeldinud, ja ta ei jätnud seda enda teada. Pööritasin selliste inimeste peale dramaatiliselt silmi.

Selge see, et kõike ma tõesti ei vaja, enamikku teadussaavutusi ma kirjeldada ei mõista, aga see ei tähenda, et ma paljusid neist iseenesestmõistetavalt ei kasutaks. Mõni uus vidin tekitas minus eriti suurt elevust. Mäletan, kui ühel eelmisel ametipostil töötades kõik kontoris olevad arvutid ja printerid kaablite asemel juhtmevabalt ühendati. Tahtsime seda uskumatuna näivat uuendust kohe katsetada.