Tore, et Benny ja Björn suutsid Fridale ja Agnethale augu pähe rääkida ning pea neljakümneaastase vaheaja järel loob ABBA jälle uut muusikat. Pole kerge neist neljast eraldi rääkida, aga just käesoleva aasta jõulukuul tähistab Benny Andersson oma 75. sünnipäeva, sestap on selle loo peategelane tema.

Benny esimeseks pilliks oli akordion ja seda täiesti mõistetaval põhjusel. Akordioni mängis juba tema vanaisa, samuti isa ja nii õpetati ka pisipoiss seda instrumenti mängima. Kuueselt sai ta väikese akordioni vanematelt kingiks. Kui pere kokku tuli, mängiti ühiselt tuttavaid rahvaviise. Koos esineti ka naabritele Bennys Trio nime all. Eestiski on perekondi, kus pillimänguoskust õpetatakse põlvest põlve ja perekondlik koosmusitseerimine on tavapärane. Pereansambliga esinetakse kogukonna pidudel ja see on lapsest peale uhkuse asi. Just sedamoodi sai ka Benny Anderssoni muusikutee alguse.

Kümneaastaselt pandi poiss klaveritundi, aga see jäi lühikeseks oopuseks ta elus. Energiline ja muidu muusikaliselt andekas poiss ei talunud neid lõputuid harjutusi, mida klassikaline klaveri­õpetus nõuab. Kusjuures teda ei tõmmanud, nagu paljusid tema­vanuseid põhjamaa poisse, ka mitte jalgpall ega jäähoki. Benny istus meelsasti talle kingitud klaveri taga, aga nokitses ja mängis seal omasoodu. Proovis erinevaid kooskõlasid, tegi oma lookesi. Pealegi oli ka Rootsi jõudnud rock’n’roll ja see oli noortele palju kutsuvam kui mingi Beethoven. Õiged poisid tegid bändi.

Enne ABBA sündi


Bändi tegi ka Benny koos oma esimese pruudi Christina Grönvalliga. Esimese ansambli nimi oli Elverkets Spelmanslag (nende enda ingliskeelne variant – The Electricity Board Folk Music Group). Käidi juba esinemas ja teeniti natuke taskuraha.

1964. aastal kutsuti Benny aga perspektiivika ansambli The Hep Stars ridadesse klahvpillimängijaks ja nüüd läks tähelaev lendu! Hep Stars esitas põhiliselt varaste rokklugude kavereid, aga kuna Benny oli juba koolipoisina proovinud laule kirjutada, siis mõni lugu pääses ka bändi repertuaari.