Hingedeaeg
Meie rahvakalendris on hingedepäev 2. novembril, mil on mälestatud kõiki surnuid. Novembrit (ka kooljakuuks kutsutut) on üleni peetud hingedekuuks, siis nad uitasid lumeta pimedikus, käisid kontrollimas, kas järeltulijate elu edeneb nii kuis tarvis. Põllud põimatud, vokid vurisemas, võidi esivanemaid peeruvalgel meenutada ja peaasi et tänada. Ka meie päevil peetakse vajalikuks teada nimetsi mõnd eeskäijat seitsmest põlvkonnast. Seitset põlve nimetab ka Piibel, nii kaua nuheldakse patte (küllap selle eest geenid hoolitsevad). Kui läheb hästi, siis kaheksakümneaastane, olles sugupõlvede kese, mäletab teispoolsusse läinud vanemaid, vanavanemaid ja nende vanemaid ning näeb sirgumas lapsi, lapselapsi ja nende lapsi. Kuldne rada igavikust igavikku.
Seitsegi põlve võidi talukohta pidada, kuni kolhoosikord selle käest võttis. Varandus võis ka muidu hukka saada, näiteks kõrtsi kaduda või oksjonihaamri alla jääda või tulekahjus kõrbeda või viisid võõrad mundrid selle minema, aga see, mis südamesse ja ajju pärandatud, seda anti käest kätte nagu ulatatakse raskeid köiteid raamatukogu kolimisel. Kultuur on elavate ja surnute maailm kui üks tervik. See on elu elamine kõige täiuslikumas mõttes – surnud on tajutavad ja kooselatavad, nende pärand kasutatav. Nõnda võib vallavaenegi päraturikas olla.
Naine jäi noorikuks esimese poja sündimiseni, vanapõlveski, olgu tütreid või terve tosin.
Poega tunti ja austati isa järgi, tütart ema järgi. Kuni nood ise isaks ja emaks said. Poeg on mehe isa, ütleb väga vana sõna. Sestap loodeti esimene laps poeg olema, et eostaja saaks meheks. Ja naine jäi noorikuks esimese poja sündimiseni, vanapõlveski, olgu tütreid või terve tosin. Kas sellest siis tuleb, et Kalevipoeg pole ei rahvasuus ega Lauluisa Kreutzwaldilt nime saanud, on Kalevi pojaks jäänudki, perekonnatu ja pojata nagu ta on. Rahvas on tema lapsed – oma lastel õnne tooma, ütleb eepos oma kangelase ülesandeks. Aga hõimurahva Kalevala laulab Kaleva rahva maalapist, kus tegutsevad Kaleva jumalad ja kangelased igaüks oma nimega. Sealmail peeti esivanemaid samuti au sees ja tänati nimepidi.
Lauluisa Elias Lönnrot kogus rahvapärimust Karjala ja Lääne-Soome aladelt, põigates oma retkedel ka Eestisse. Tükati kõlab see lugulaul üsna tuttavalt. Kas või mõrsja manitsemine hoida sünnitajat meeles oma kauges mehekodus – nagu see 23. runos meie ette ilmub:
Kes oma ema unustab, memme meelesta minetab,
ärgu see Manale mingu, hääda ootes Toonelasse!
Manalas on maksu kurja, tasu karmi Toonelassa
emakse unustajalle, memmekse masendajalle.
Välitööd võetud, tubased toimingud tasased, nõnda oli terve kooljakuu antud mineviku ja tuleviku üle mõtisklemiseks. Ole sa kehas või kehast väljas, ikka tahad inimesena, et su head teod oleksid meeles peetud ja kogemata komistused andeks antud. Ikka on elatud nii kuis vajalik ja võimalik. Ikka on loodetud ilma paranevat ja maailma mõnusamaks paigaks muutuvat. Ikka on ära makstud oma lapsevõlga ülespoole, kätte oma lastele, nagu ka meie vanemad on oma isiklikku võlga meile maksnud.
Teoloog Vello Salo ütles „Ööülikooli” kuulajatele enne manamaale minekut, et eesti rahvas on väljasurev rahvas. Kui me tõesti peaksimegi nii otsustama, siis küll. Liiati kui Europarlament liigub rahvuslusejärgse Euroopa loomise kursil, nimetades rahvusriike häbiväärseks igandiks ja pidades loomulikuks, et sisserändajatele pakutakse paremat kaitset ja tõhusamat ainelist tuge kui kohalikele, kes on selle riigi üles ehitanud. Kuid see poleks ei tõhus ega toimiv ega mõõdukooskõlaline.
Eks ole Väinämöinen andnud õige retsepti, mis kirjas Kalevala 47. runos: Veel pole koolnud kanged taadid, kadunud Kaleva rahvas. Üks see koolis, kaksi sündis.
