Lepitamise vajalik kunst

Me kõik mäletame lapsepõlvest, kuidas täiskasvanud sekkusid lastevahelisse tülisse: „Leppige nüüd ära!” Sõnal „leppima” on soome-ugri sõnatüvi ja see tähendab „rahul olema” või „nõustuma”. Sõna „lepitama” tähendab järelikult vastastikusele leppimisele õhutamist – inimeste suunamist rahule, üksteisega nõustumisele, viha maandamisele.
Kui osapooltel on piisavalt pädevust, võivad nad omavahel läbi rääkida ning olukorra omal jõul ära lahendada. Alles siis, kui see ei õnnestu, võidakse küsida abi kolmandalt isikult. Lisaks lepitajale võib kolmandaks osapooleks olla ka (vahe)kohtunik, nõustaja või vastuolu tekitava valdkonna asjatundja.
Erinevalt kohtunikust ei sekku lepitaja otsuse sisusse, ta ei paku lahendusi ega anna nõu. Lepitaja aitab osapooltel hoida arutelu käiku sellisena, et see viiks kokkuleppeni. Tülli pööranutel võib vahel vaja minna ka nõustajat, juhul kui asi pole niivõrd sisus ega vormis, vaid osapoolte viljatus mõttelaadis ja käitumises. Ehk siis, kui inimeste tundeskaala on punases ja pooled käituvad impulsiivselt, suutmata silmas pidada pikemat ajavaadet. Nagu enamikus teistes Euroopa Liidu riikides on ka Eestis olemas lepitusseadus.
Rahvusvaheliselt tähistatakse lepitamist sõnaga mediation. Sõna juured on ladina keeles ja tähendus osutab osapoolte keskel või vahel olemisele. Sünonüümina „lepitamisele” kasutatakse ka sõnu „mediatsioon” ja „vahendamine” (näiteks „konflikti vahendamine”).
Inglise keeles on kasutusel sisuliselt lähedane termin conciliation. Kui „mediatsiooni” kasutatakse eelkõige osapoolte erimeelsuste ületamise ja kokkuleppepüüdluste tähenduses, siis sõna conciliation pooltevaheliste suhete toetamise ja parandamise tähenduses. Reconciliation tähistab heade suhete taastamist.
Praktikas on need kaks mõõdet – omavahelised suhted ja vastastikune kokkulepe – üksteisega tihedalt seotud. Kehvad suhted on vilets pinnas kokkuleppele jõudmiseks.
Milles seisneb perelepitus?
Eestis on üks kõige nähtavam lepitamise valdkond perelepitus. Lepitaja poole pöördutakse enamasti siis, kui ebakõla peres on arenenud juba nii kaugele, et lootust esialgne koostoimimine taastada enam pole. Lepitaja asi on aidata see kooselu rahumeelselt lahti harutada, et pooled saaksid eluga edasi minna.