Vähehinnatud pärl Euroopa südames

“Miri!” Vaatan hämmeldunult sellele habetunud noormehele otsa. Ta saab mu nõutusest aru, puhkeb naerma ja ütleb: “See on mu nimi. See tähendab head. Ära muretse, meil on siin kõik hea!”

Muigan Tirana lennujaamas kojulendu oodates ja oma reisile tagasi mõeldes. See esmakohtumine ühe hosteli omanikuga ja paljud teised reisil kogetud seigad vahelduvad mu peas eredalt nagu mõni äge film. Kerin ikka ja jälle läbi inimesi, kohtumisi, emotsioone, kohti ja lõhnu ning olen rahul, et paljude imestusest hoolimata olin valinud reisisihtkohaks Albaania.

Aga alustame veidi varasemast. Olen oma rännakutel külastanud Balkani riikidest kahel korral Montenegrot ja korra Horvaatiat. Iga kord, kui ma sealkandis olin, kohtasin inimesi, kes mind imestusega vaatasid, kui teatasin, et ma pole käinud Albaanias. Lisades siia juurde seletamatu tõmbe Balkani riikide looduse ja inimeste vastu, otsustasin sel suvel kõige kiuste nimelt Albaaniasse minna.

Kogesin päris palju sõprade ja kolleegide imestust ja uudishimu, et miks just Albaania. See pole Euroopa Liidu riik, liiati on Albaania igasugu majandusnäitajate poolest olnud alati Euroopa vaesemate riikide hulgas.

Need kahtlused ei tulnud mul aga kordagi enam mõttesse, kui tegin esimesed jalutussammud oma esimeses peatuskohas ehk UNESCO maailmapärandisse kuuluvas imeilusas Berati linnas.

Impeeriumi jäetud ilu

See, ligi 2000 aastat vana väga hästi säilinud väikelinn Ottomani impeeriumi ajast asub pealinnast Tiranast umbes 100 kilomeetri kaugusel. Kohalikke teeolusid ja liiklust arvestades tähendab see pealinnast – kus asub riigi sama hästi kui ainuke lennujaam – umbes kahe ja poole tunnist bussi­sõitu või paaritunnist autosõitu.

Muide, mina sõitsin Beratisse ja teistesse linnadesse bussidega, mille piletihinnad jäid vahemikku 5–10 eurot. Bussid on sealkandis tihti marsruuttakso tüüpi. Bussindus on Albaanias üldse huvitav nähtus ja meenutab väga – nagu veel mitu muudki aspekti – 1990. aastate Eestit. Bussijaamad on täis sihtkohti karjuvaid bussijuhte, linnade­vahelisi peatusi tehakse nõude järgi ja kogu arveldamine, sealjuures pakkide pealevõtmise eest mõnes tanklas, käib sularahas.

Aga tuleme tagasi “tuhande akna linna” ehk Berati juurde. Nii ma siis seal sammusin, 40kraadises (!) kuumuses, kohver käes, üle väikese silla. Ma isegi ei pannud tähele, et olin astunud ilmselt eesli või hobuse väljaheite sisse, sest ümberringi laiuvad mäed ja majad olid lihtsalt nii lummavad.