Minu päev: Ilmar Trull

Vanal hallil ajal, kui noorem olin, kippusid õhtud pikaks venima. Elu­kombed korratud, hipilik-­boheemlikud, olin ulakas, võis juhtuda, et kotile sain alles hommikul, võis juhtuda, et ei saanudki. Nüüd ajan end kombekalt kaheksa-üheksa ajal jalule.

Vabakutselise elu olen elanud pikki aastaid. Juba eelmisest sajandist. Pole väga fännanud kontorites ametis käimist ja hommikuti kella käsul ärkamist.

Ühest küljest on vabakutselise põli hea – hommikuti ei pea kuhugi tõttama. Samas eeldab distsipliini. Oma lubatud tööd tuleb tähtajaks ära teha. Et ei tuleks nälja kondine käsi. Ja tegelikult peab vahest rohkemgi rabama kui kontoris palgatööl.

Siin üks hajameelne hommiku­luuletus:

TÄHTEDE ALL

Öö saab otsa. Taevas juba

kahvatuvad täpitähed.

Varsti valgeks muutub tuba

ja sa tõused ja sa lähed

tervitama päevavalgust,

uue päevaga teed algust.

Sina lähed oma teed.

Tähed teavad mis sa teed.

Praegu olen peamiselt Mustamäel ema juures. Tulin pisut abiks ja toeks. Vanainimese asi, ema tõbede bukett on kirju, päris üksi ta enam hakkama ei saa.

Aga hommikust herkuloputru teeb ema ise heameelega ja teinekord saan minagi osa.

Keedan kohvi. Vahel teen kannuga, võin ka lahustuvat juua. Ja vahel ei tee kohvi. Ja pole ka häda midagi.