Ühel päeval Eesti teatris
“Libamina ilmarannal”
On mitu põhjust, miks. See, et üliõpilased teevad teatrit luulest, on kuidagi harjumuspärane. Siin on lavastuse teksti autoriks märgitud luuletaja Ilmar Laaban. 2021. aasta detsembris möödub luuletaja sünnist 100 aastat. Usun, et mind võlub lavastus seepärast, et loodan – selle luulega saab laval hullata. Kuidas muidu lavastada sellise luuletaja luulet, kes kirjutab luuletuse, kus avaread: “Ma olen kanatiib mille on kulland raju / ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt”. Nagu sellest veel vähe, paneb ta luuletusele nimeks “Autoportree”. Sürrealistiks kutsuvad teda kirjandusteadlased. Andres Ehin ei varjanud, et Laaban on ta eeskuju. Ärgu see sürrealismi-sõna vaatajaid peletagu, üks sürrealismi tunnuseid minu jaoks on mäng. Just nii nagu teatris.
Ja muidugi suurendab soovi etendust oma silmaga näha lavastaja Kaija M. Kalvet, kes mulle põnevalt tuttav teatrist Must Kast. Just selle lavastuse puhul on oluline ka see, et Kalvet on enne lavastajakutse omandamist õppinud filosoofiat ja semiootikat. Esietendus 18. septembril 2021 Tartu Üliõpilasmajas.
“Must lind”
Sellel lavastusel on 1. oktoobril Endla teatri küünis esietendus. Näidendi autor on David Harrower, lavastaja Ott Raidmets. Viimane on Pärnust meelde jäänud kui näitleja. Lavastajana... no seda saabki vaadates teada. Ega pärnakad lavastust tutvustades miskit sellist ei ütle, mis näidendi saladusi avaks. Muu hulgas kirjutatakse: “Või kas oli see üldse armastus?” Sellele me kõik ilmselt elus vahel mõtleme.
Lavastuse teeb ette huvitavaks see, et teiste seas mängivad Jane Napp ja Jaan Rekkor. Üks on noor näitleja, kes alles alustab enda sissekirjutamist Eesti teatrisse, ja teine üks Eesti teatri käilakujusid. Kuidas nad laval kokku kõlavad? See on huvitav dramaturgiast sõltumata.
“Kaasaegseks klassikuks peetava šoti näitekirjaniku David Harroweri näidend “Blackbird” jõudis lavale 2005. aastal Edinburghi festivalil ning sellest kujunes kiirelt rahvusvaheline fenomen, mida on kümnetesse keeltesse tõlgituna mängitud paljudes maailma riikides. Eestis jõuab see armastuse tumedamaid ja keelatumaid tahke lahkav pingeline draama lavale esimest korda,” saame tutvustusest teada. Tõsi, ma natuke pelgan neid kümnetes maades läbi löönud tekste, aga siin võib olla ka erandeid.
Ei saa lisamata jätta, et ülaltoodu on vaid murdosa pakutavast.
“Õed”
Tallinna Linnateatris mängitavat lavastust kutsub vaatama ennekõike üsna tingimusteta, kogemustel tuginev poolehoid õdesid mängivate näitlejate Evelin Võigemasti ja Külli Teetamme vastu. Selle näidendi autor ja lavastaja, ka kunstnik on prantslane Pascal Rambert. See, mida kirjutatakse lavastuse ja näidendi tutvustuses, on dramaturgiliselt huvitav. “Õde võib olla su kõige lähedasem inimene või su kõige tigedam vaenlane. Või siis mõlemat korraga.” Lisaks selgub, et üks õdedest on ajakirjanik, teine inimõiguste aktivist. Autor keerab veel vinti peale ja ütleb, et õed kohtuvad vahetult pärast ema surma. “Kildhaaval kujuneb pilt ühest prantsuse haritlaste perekonnast, mille iga liige on tahtnud omal moel maailma muuta, ning nende kirglikkusest, valust, hirmust, armastusest ja elujanust,” kirjutatakse lavastusest.
Põnev on mõelda, mis oleks siis, kui Evelin ja Külli oleksidki päriselt õed. Nagu vennad Piusid me teatris. Fantaasia käivitub ja kindlasti võib leida mingeid sarnasusi ja erinevusi... Aga on üsna kindel, et mõlemad näitlejannad on läbi teinud selle etapi, kus tähelepanu saamiseks piisab vaid nooruse erilisest energiast. Tegu on küpsete meistritega. Ja seda peaks nägema. Esietendus 8. detsembril 2020 Salme Kultuurikeskuse väikesel laval.
“Rogožin”
Taas üks Tallinna Linnateatri uuslavastus. Ja taas noor lavastaja, õigemini on neid kaks: Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves. Noor on ka lavastuse dramaturg ja autor Elise Metsanurk.
Kuid huvi ei pea pakkuma üksnes see, et selle lavastuse tegijad on noored, vaid miks nad on valinud lavaletoomiseks Fjodor Dostojevski romaani “Idioot”. Kuidas nemad seda tunnetavad ja näevad? Kõigest sõnad, aga intrigeeriv mõte selle taga: “Ent isegi kui ta on lootusetult hukule määratud, on võimalik, et ta leiab pääsetee hukatusest endast. Kas kõige halvemas ei peitu midagi parimast?” Nii kirjutatakse lavastust tutvustades Rogožinist.
Vähetähtis pole seegi, kes mängivad. Valdavalt alustavate näitlejate seas mängib Peeter Tammearu. See on ilmselgelt arukas valik. Näitlejad õpivad ja Peetril on motivatsioon mängida nii, et see oleks õpetlik. (Jäin mõtlema, et kas “mängida, et oleks õpetlik” ei kõla kuidagi peletavalt? Kõlabki ehk. Peeter Tammearu teeb oma osasid ikka huvitavalt, selge see, aga kui lisandub veel võimalus olla õpetaja?) Esietendus 24. mail 2021 Tallinnas Toom-Kooli 9.
“Terror”
Kuna etenduse lõpus langetab publik otsuse, kas peategelase käitumine oli õige või vale, on ta süüdi või süütu, on mulle kõige huvitavam vist see, kuhu lavastaja ja trupi tegevus mu mõtted viib. Mille pealt mu otsus sünnib? Esietendus 18. septembril 2021 Sadamateatris Tartus.
