NOSTALGIA | Kuidas kohv Eestimaale jõudis ja sai rikaste privileegist rannarahva lemmikjoogiks

Ilma kohvita ei kujuta paljud meist oma hommikut ettegi. Rääkimata soovist sõbraga kohvikus üks tassike võtta ja juttu ajada. Kuidas see jook meie toidulauale jõudis?

Maailma mastaabis vaadatuna jõudis kohv Eestisse üllatavalt kiiresti. Kui Euroopa suurlinnades avati esimesed kohvimajad 17. sajandi keskel, siis esimene kohvijoomiskoht tegutses Eestis juba 1697. aastal! Selle omanik oli Kehrwiederi-­nimeline härrasmees ja asu­kohaks Narva. Kuigi tänapäeval võib asukoht tunduda üllatav, siis arvestades seda, et Rootsi ajal taheti teha Narvast Eesti pealinn, polegi selles midagi imelikku.

Tallinnas avas esimese kohviku 1702. aastal Carvallido-nimeline hispaanlane. Kuigi Eesti alad läksid üpris varsti pärast seda Rootsi riigi käest Vene tsaaririigi koosseisu, jäi Rootsis tugevalt kanda kinnitanud kohvikultuur tänu tihedale ülemerekaubandusele edaspidigi siin elujõuliseks.

Kohvijoomine kogus Eesti aladel kiiresti populaarsust ja 18. sajandi lõpul jõudis Tallinna sadamate kaudu kohalike tarbijateni aastas juba üle 80 000 kilogrammi kohvi. Esialgu sai seda jooki endale lubada siiski ainult kõrgklass, sest hinnad olid krõbedad. Aastatel 1733–1748 kulutas näiteks kohalik de la Barre’i aadliperekond kohvi, tee ja suhkru ostmiseks lausa 1,5 protsenti kõigist oma sissetulekutest. Pole siis imestada, et Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner Georg von Browne hädaldas pärast Eestimaa kubermangu 1784. aasta kaubandusaruande läbivaatamist: “Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas võib ainuüksi kohvi ja tee peale ühe aasta jooksul 25 757 rubla välja anda.” Balti aadelkond oli oma hinge jäädavalt kohvikuradile müünud. Kuidas oli lugu aga talurahvaga?