Kati kolis konteinerisse
“Ma ei ole asotsiaal – mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites,” kiidab Kati Saara Borodina (54). “Üle ilma on see kasvav trend. Nulltarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik.”
Katil on olnud rohkem perenimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud neli korda abielus, oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal viis last. Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, üle 30 näidendi ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.
Murutar on Kati firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski. “Ženja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku elamine.
“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikaelpartidega. Arvan, et parte on siin umbes 600,” viipab Kuusiku-Altveski taguse Südamesalu “pokumaa” emand Kati, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite poole. Silla ehitas ta oma lavastuse “Merehädalised” jaoks – nüüd kandis see kuue mehe tassitud pianiino ja 10 000 raamatut uude heasse ilma.