„Noh, nüüd tõmbasid endale küll vee peale,” teatas üks tuntud eestlane, kui minu intervjuu temaga polnud läinud päris nii, nagu ta oli lootnud. „Mis sa arvad, et inimestele meeldib vaadata, kuidas sa külaliste jutule kogu aeg vahele segad? Sa jätad kärsitu idioodi mulje.”

Ta oli juba lahkumas, kuid keeras veel korraks ringi ning esitas küsimuse, mis on mind viimased paarkümmend aastat saatnud: „Kas sind absoluutselt ei huvita, mida teised inimesed sinust mõtlevad?”

Bingo.

Teletöös – eriti sellises, nagu mina teen – on teiste arvamuse hirmust vabanemine ülitähtis. Hinnanguid peljates pole haaravat teleintervjuud võimalik teha. „Tahad populaarne olla, hakka näitlejaks,” nagu ütles Ühendriikide kunagine asepresident Dick Cheney. Ometi olen ka mina teiste arvamuse vang. Sotsiaalsete loomadena on „kriitikat”, mida liigikaaslastele meie aadressil teha meeldib, väga raske ignoreerida.

Olin varajasest lapsepõlvest tätoveeringuid tahtnud. Need mõjusid ligitõmbavalt, mis sest, et minu nooruspõlves tähendas tint naha all peamiselt seda, et olid kinni istunud. Tätoveering sümboliseeris minu jaoks julgust olla teistsugune: sa kuulusid justkui mingisse müstilisse klanni, millesse pääsemine eeldab sõnulseletamatut vaprust.