Raamatukoi rändas "Lauritsatütre" kodupaigas – Norra karjamaad ja kaljuseinad, ootamatud käändkäigud ja tohutult äratundmisrõõmu

Päev pärast seda, kui Norra 2020. aasta juulis turistidele riigipiirid avab, seisan Gudbrandsdalenis Põhja-Seli kiriku juures ja vaatan Kristiina Lauritsatütrega tõtt. Tagasilennuni on kümme päeva.

Minu tegevusplaan on seks kümneks päevaks lihtne – kolada ringi Norra vanimas, Rondane rahvuspargis. Olen küll Gudbrandi orgu korduvalt läbinud, kuid ikka kiirelt ja peatumata. Seekordse matkaplaani panid paika mälust välja vupsanud lausekatke „siinkandis oli Kristiina Lauritsatütre isatalu” ja sihtkoha ligipääsetavus.

Pakin matkakotti Sigrid Undseti triloogia „Kristiina Lauritsatütar” esimese raamatu „Pärg”. Romaane teismelisena lugedes kõnetas mind kõige rohkem just see. Üle 15 aasta hiljem ise last oodates tundus, et võiks uurida, kas on ikka veel head raamatud – olid küll, ja kõige valjemalt kõnetas teine osa „Emand”. Veel 15 aastat on möödunud ja tundub, et on jälle aeg. Tegevustiku üksikasjad on ununenud, küll aga on meeles lugemisnauding: kaunid looduskirjeldused, ajalooline kontekst ja Elvi Lumeti tõlke rikkalik keel.

Natuke guugeldamist ja leiangi Seli külas asuva Jørundgard Middelaldersenteri kodulehekülje – Liv Ullmanni „Kristiina Lauritsatütre” filmi väntamiseks püstitatud võtteplats on saanud uue elu keskaja teemapargina. Undset veetis Selis ja lähedal mägedes mitu suve, pole ime, et ta oma alter ego Kristiina kodupaiga just siia paigutas.