Kaisa saab kevadel 60aastaseks. Ta hoolitseb enda eest: kannab kena kleiti, naudib massaaži ja juuksurit. Veel armastab Kaisa kõiki loomi, laulmist ja sporti – “Korvpalli ja jalgpalli ja võrkpalli ja... Aga ma ei jõua enam joosta! Nüüd käin jõusaalis ja sõidan seal rattaga.”

Kaisa kallistus on tugev ja kui keegi talle meeldib, õhkab Kaisa südamest: “Kullakene!” Ka oma tegevusjuhendajale ütleb ta õrnalt: “Kullakene! Leilakene!” Leila Rosental toetab Kaisat argiselt Kaunase Kodus. Üksi pole Kaisa elanudki – lapsena koos emaga ja ülejäänud elu riiklikes hoolde­kodudes.

Titena sai Kaisa õnnetu löögi vastu pead, nii et osa koljut vajus sisse. Pärast seda polnud tüdruk endine – “Haiglast koju ja kodust haiglasse,” kirjeldab ema Pilvi tütre lapsepõlve. Kaisa parem käsi ja jalg olid halvatud, mõistus ei arenenud tavapärast rada. Kui tüdruk oli kuuene, opereeriti ta pähe kunstluu ja arstid hoiatasid Pilvit, et matemaatika ja kell jäävad Kaisale elu lõpuni segaseks.

Esialgu elas Kaisa kodus, aga päeval, kui ema oli tööl, kippus vahel seiklema. Teismelisena jõudis ta ükskord Rakverest Riiga! Kõigepealt hääletas autosse, siis läks Tallinnast vale rongi peale... “Hiljem ütles mulle, et hääled tema peas ütlesid talle, et mine,” meenutab Pilvi. “Riia politsei korjas ta üles ja viis leitud laste kodusse, sealt saime ta kätte.” Kui Kaisa jõudis täisikka, koliti ta vanematekodust hooldekottu.