"Omas kodus alastiolek on normaalne. Ma ausõna ei ole maniakk!"

Lapsepõlvest on meelde jäänud vanemate pidev meeldetuletus, et õuest tulles koduriided selga paneksin. Ei pidanud seda absoluutselt oluliseks, võtsin kui nende mingit kiusu, mida täitsin vaid siis, kui nad silmapiiril olid. Tundus täiesti ebaoluline, mis mul kodus seljas on.

Nüüd on veidi teisiti. 20 aastat iseseisvat elu ja selle perioodi jooksul on samuti äärmiselt oluliseks saanud, et koduuksest sisse astudes välisriided kiiremas korras eemaldatud saaksid. Erinevalt vanematekodust ei kipu aga midagi nende asemele panema. On juhtunud piinlikke, kuid meeleolukalt naljakaid seiku, mil sõpradega koos minu koju minnes võtan mantli seljast ja järgmisena tõmban esikus harjumusest ka pluusi üle pea. Ma ausalt ei ole nudist ega muud moodi enesedemonstreerija, ei tee aknal hoogsaid puusaringe ega istu meelega paljalt kellegi vaatevälja. Aga vahel selgub, et...