Vello Orumets oleks tänavu saanud 80aastaseks. Tulevane estraaditäht sündis suure sõja kuuendal päeval, 28. juunil 1941. Paraku kadus õnnelik noor isa selsamal päeval. Ajaleht Sakala avaldas teadmata kadunud inimeste nimekirja 11. augustil 1941 ja nende seas oli ka tulevase laulja isa August Orumets – 34aastane vabrikutööline, kes elas enne Viljandis ja viidi ära 28. juunil.

Eesti pikim laulja, 1.92 pikk Vello Orumets astus esimest korda suurele lavale Eino Baskini estraadikavas „Kuskil vist midagi põleb”. See juhtus Türi kultuurimajas 10. mail 1960. Vello oli 19 aastat vana ja tal oli taskus ENSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio lõputunnistus. „Kõige hullem ja kõige pidulikum oli esimene kontsert, kui tulin lavale pärast Eino Baskini põhjalikku sissejuhatust,” on laulja raadiointervjuus meenutanud. „Baskin rääkis pika ilusa jutu, rahvas ootas imet, aga mul polnud oma repertuaari. Esitasin tollaseid populaarseid laule „Sinisilm”, „Siniste järvede maa” ja „Marina” Kalmer Tennosaare repertuaarist.”

Samaaegselt estraadistuudioga oli Vello astunud Tallinna Pedagoogilisse Instituuti laulu ja muusika erialale. Eino Baskin üritas kooli toonase rektori Arnold Koobiga kokku leppida, et andekas noormees saaks õppida päevases osakonnas ja käia kooli kõrvalt filharmoonia ringreisidel.

Ühel säärasel reisil pani Vello Orumets silma peale Ada Lundverile. Väidetavalt armus ta müüja-mannekeenina töötanud Lundverisse keskpäevasel Hiiumaa praamil – ja see lumm kestis pool sajandit. „Ada Lundveriga oleme nagu õde-venda. On küsitud, et miks te ei abiellu, ja me oleme seda omavahel arutanud. Aga Ada on seepeale öelnud: „Musu, sa oled lollakas, me tunneme teineteist liiga hästi.””