Mihkli talu köök ongi nagu üks tõeline taluköök. Avar ja soe. Koduselt mõjub ka kahe pliidiaugu ääres aeglaselt ruttav paljajalgne Ingrem. Oranžidele rannariietele on ta ülle tõmmanud kerge heleda kleidi ja ette sidunud põlle, mille rinnaesisel justkui ametitunnusena väiksed rasvaplekid. Pliidil podiseb tänane selge leemega kalasupp. Tuul Restos tavaliselt menüüd polegi, tuleb lihtsalt küsida, mida täna süüa saab.

Ingremi juttu saadab pidev naer. Isegi siis, kui ta räägib, et tal pole juulis mitte ühtegi vaba päeva olnud. Tema näost seda, tõsi küll, ei paista. Supi sisse kalatükke lisades räägib ta, kuidas tegi kevadel enda arust meeletu arengu. Nimelt sai üle pika aja ka natuke sotsiaalmeedias turundust tehtud, millega ta oli ajapuudusel paar aastat vahet pidanud. Kui tööd palju, pole muuks aega.

Augustis loodab ta resto lihtsalt paariks päevaks kinni panna ja kuskile ära sõita. Sügisel minnakse talvepuhkusele.

Hobist tööks


Mihkli talus algas kõik aastal 2013. Muhu vald oli seda lagunenud talu üritanud juba pikemat aega rendile anda. Ingrem ja ta toonane abikaasa Kalev otsustasid 300aastasele kohale elu sisse puhuda. Väikese väina äärne küla oli tuttav, sest Ingremi vanemad peavad sealt vaid mõnesaja meetri kaugusel Laasul jaanalinnufarmi.