Kui suve hakul telefonitsi intervjuuks aega kokku leppisime, vastas Sallo reipal häälel: „Ei, mina olen kuni reedeni täitsa vaba!” (See kõlas nagu ühe ta lemmikrolli Notsu lausung Puhhiga head ja paremat pakkunud Jänese juures külas olles.)

„Reedel sõidan tütretütre pere juurde külla!” kiitis Helgi. „Neil pisike tibu, mu tütretütretütar Ööle saab aastaseks.” See tundus olevat Helgi suve olulisim sündmus, mitte ta oma lähenev juubel. Midagi erakordset 10. augusti tähistamiseks Helgi ei plaani. „Eks näeb, mu noored viivad ilmselt kuhugi välja sööma. Jeekim, mis rõõmus sündmus see ikka on, kui igal aastal – pauhti! – lõpp aina läheneb,” rehmab diiva.

Elades uusi peatükke

Kolmteist suve tagasi sai kaante vahele Eesti Naise sarjas ilmunud elulooraamat „Helgib ja heliseb”. Seal jäi kõlama, et Reti Maria kui vanaematütar on talle väga südame ligi kasvanud. „Ehk liigagi lähedaseks, seda valusam saab mul olema temast lahti lasta, kui saabub aeg anda talle õhku-ruumi oma elu elada,” pelgas Helgi tollal.

„Ei, sellegagi läks meil hästi ladusalt,” rõõmustab ta nüüd. Nad on Retiga (29) ikka väga lähedased, ent teisiti. Tartu ülikoolis romaani keeli tudeerinud Reti on asunud raamatuid tõlkima. Koos akordionistist elukaaslasega rajasid nad kodu keset Viljandimaa metsi, väikese järve lähistele. „Kahju vaid, et nad nii kaugel elavad. Iga kord mitu pikka tundi rongis loksumist, aga nii jääbki mul vähem kiusatust noorte ellu sekkuda,” märgib Helgi kavalalt.

Nukrusega pilgus ütleb ta: „Mis mu elus pärast raamatut väga valusalt muutunud on: kümne aasta eest lahkus mu üks ja ainuke elukaaslane, mu tütre Liina isa Uno.” 43 aastat tema elus olnud mehe igavikku minek pani Helgi eriti teravalt tajuma: „Et nii ongi – oleme siin teatud aeg komandeeringus ja siis läheme. Liigume jälle edasi kuhugi ehk...”

Suurt intervjuud meie aja ühe armastatuma teatri- ja telediivaga loe edasi juba artiklist.