Maldiivid, kahepalgeline paradiis

Maldiivid on absoluutne unistuste sihtkoht: sillerdavsinine vesi, lõputud liivarannad, kirev mereelustik, vägevad kuurordid. Vähemalt nii olin ma enamiku oma teadlikust elust arvanud. Otsustasin selle paiga oma silmaga üle vaadata, maksku mis maksab.

Pärast ööpäeva kestnud lendamisi olen „nagu naksti” peaaegu kohal, kui saan ootamatult närvivapustuse. Lennukis teatatakse, et ärge muretsege, aga me laseme nüüd terve lennuki sisemuse putukamürgiga üle. „Kui tunnete, et see võib teile ebamugavust põhjustada, katke nägu millegagi,” kostis kõlaritest. Üsna pea kõnnivadki mõlemas vahekäigus meesterahvad susisevate putukamürgipudelitega. Nad lasevad kaheksa pudelit mürki pool tundi enne maandumist lennukisse laiali! Õnneks mingit reaktsiooni kellelgi ei teki. Hiljem selgub, et see on täiesti tavaline praktika Maldiividele lennates – kes otsustab minna, võiks selleks kogemuseks valmis olla.

Nüüd ma siis olen kohal. Lennujaamast välja astudes ei usu oma silmi: miks see kõik näeb välja nagu Lasnamägi 90ndatel? Ma omast arust tulin paradiisi ju?! Pärast tõsiseid keerdkäike leian üles paadi, mis peaks mind viima kiiresti ja ohutult Maafushi saarele, kus on minu peatuspaik. Hetke pärast juba peksavad lained üle paadi serva, vihma sajab. Väljas on pilkane pimedus ja kiirkaater isegi ei kavatse ühtegi meremiili kiiruses kokku hoida. Välgud sähvivad. Selline paljulubava õudusfilmi tunne on. Oleks ma siis teadnud, et vinged elamused sellel reisil alles algavad.