Kirjanik Aita Kivi: armastust hoiad lihtsalt andes, loobudes tunnete kaalumisest stiilis mina sulle – sina mulle

“Armastuse argipäevas saab loomulikult ja pingevabalt koos olles ka vaikida,” ütleb kirjanik ja ajakirjanik Aita Kivi, kelle sulest ilmus hiljuti autobiograafiliste sugemetega romaan “Nähtamatud traagelniidid”.

Millal esimest korda armusite?

Viie-kuueaastasena sattusin pealt kuulma, kuidas naabermajja kolinud noor blond mees oma naisele ütles: “Vaata, kui ilusate silmadega tüdruk seal seisab!” Rohkem tüdrukuid peale minu lähikonnas ei paistnud – ja armunud ma olingi!

Miks on armastus oluline?

Armastus aitab olla argiasjust kõrgemal ja hetkes püsida (kui just liiga palju ühise tuleviku pärast ei muretseta).

Mida olete armastuse nimel teinud?

Loobusin inseneriametist kõrgkoolis ja läksin tööle majavalitsusse, et saada elamispind avariilisse majja – et oleks võimalus elada koos armastatuga.

Milleks te armastuse pärast valmis ei oleks?

Kuritegudeks, ma arvan. Kuigi see on suhtumise küsimus – mõneti on kuritegu ka see, kui võtad abielumehe armastusavaldust tõsiselt. Paraku olen seda teinud.

Kuidas armastust hoida?

Loobudes tunnete kaalumisest stiilis: mina sulle – sina mulle? Lihtsalt anda ja mitte mõelda sellele, kas ja kui palju vastu saad. Lihtsalt tunda, saada sellest tundest jõudu. Ses mõttes ongi emaarmastus suurim, et emad ju reeglina ei oota oma armastuse eest midagi vastu.

Milline armastusfilm või -romaan on teile elu jooksul enim mõju avaldanud?

Keskkooliplikana vapustas mind “Õde Carrie”, esmalt filmina, siis raamatuna. Viimasel ajal loetuist pani mõtlema “Minu sünge Vanessa”. Mõlemas on teemaks armastus vanema mehe vastu...

Püüdsin oma murtud südant parandada kujutlustega “kättemaksust”.

Kas armastus on sõna või tegu?

Noorema inimese jaoks pigem sõna, vanemana tegu. Aga võib ka öelda, et naise jaoks eeskätt sõna, mehe jaoks tegu. Igatahes on tore, kui armastust tõendavatele tegudele lisaks ka armastust kinnitavaid sõnu kuuleb.

Kuidas olete parandanud oma murtud südant?

Umbes 25aastasena, kui mind maha jäeti, püüdsin oma murtud südant parandada kujutlustega “kättemaksust” – kuidas ma kord tulevikus lähen nii õnnelikuna koos kellegi teisega mööda sellest mehest, kes mulle haiget tegi. Ja k u i d a s ta siis kannatab! Kuni sain aru, et tänu kogetud tunnetele ma tegelikult ei tahagi talle haiget teha, et tegelikult ma armastan teda ikka veel. Paar nädalat hiljem selgus, et ka tema oli sama tundnud ega suutnud siiski minuta olla.

Millise meeldejääva komplimendi olete oma armastatult saanud?

“Sa ei pea millegi pärast vabandust paluma, sulle on kõik juba ette andeks antud. Ainuüksi selle eest, et olemas oled.”

Milline on armastuse argipäev?

Armastuse argipäevas saab täiesti loomulikult ja pingevabalt koos olles ka vaikida. Või tunda rõõmu mingist ühisest tegevusest. Abikaasa Mattiga tuleb meil selliseid olekuid sageli ette.

Armastuse suurim õppetund teie jaoks.

Ilmselt see, kui ma pärast ema surma tõesti süvenesin tema poolt kunagi kirjutatusse. Et ma viimaks soostusin oma isaga kohtuma ja mõistsin, et mu noored vanemad olid teineteist kõigest hoolimata armastanud. Romaanis “Nähtamatud traagelniidid” püüdsin kõiki neid vastuolulisi tundeid lahti harutada, nii iseenda kui ka nende omi.

Millal on mõtet armastuse nimel pingutada ja võidelda, millal mitte?

Kindlasti tasub pingutada ja võidelda selle armastuse nimel, mille tulemusena on sündinud laps või lapsed. Samuti vanemate ja laste vahelise armastuse püsimise nimel – liiga sageli võib elus kohata neid, kes väldivad isegi suhtlemist oma ema või isaga või ka vastupidi, oma täiskasvanud lastega.

Mõni romantiline hetk, mida raatsite jagada...

Kui saabusid esimesed ülestõusmis­pühad pärast Mattiga tutvumist, leidsin hommikul laualt joonistusega karbi, kus sees oli värvilistest kivikestest helmekee. Pühademunad karbile joonistatud pildil on sama värvi kui kivid kees, mida kannan enamasti siis, kui koos reisidel käime. Karbike on olnud ehtesahtlis 29. aastat aukohal ja kee ootab võimalusi reisile saada!