Esimene neist on vanim. Lühemat kasvu, pruunides silmades veidi kurblik pilk. Vahel lipsab peakatte alt välja hall juuksesalk. Nooremad, Theoterpi ja Theosemni, kannavad ühesuguseid traadist raamiga ovaalseid prille – Theoterpi on lühem, Theosemni pea jagu pikem. Kõigi kolme näod ja käed, ainsad katmata kohad, on päevitunud, käed ka parkunud. Kolmest nunnast on vaid Theofili eestlane.

Nunnad alustavad päevaga siis, kui päike tõuseb. Korraks pingile istunud Theosemni haigutab.

Theoterpi laulab heledal häälel. Mõnes kohas õed ühinevad või loevad vahele piiblisalme, mille esitamisviisi uinutav monotoonsus seguneb imalmagusa lõhnaga, mida isa Romani käes kõlksuvast viirukipannist pahvakutena välja paiskub. Isa Roman jutlustab mõistujuttu külvajast, kes viskab seemet, aga vaid osa saab viljakale pinnasele.

Jumala tahe


Nunnad tulid Saaremaale üksteist aastat tagasi. Esialgu seadsid nad end sisse Kirde-Saaremaale Ööriku kiriku kõrvale. Kolm aastat hiljem kolis sealne väike nunnade kogukond ehk skiita Kuressaarest kümne kilomeetri kaugusele Reosse, Reomäe Püha Eelkäija kiriku juurde. Reomäe kloostri ema­klooster asub Kreekas. Sealt tulevad nunnad siia elama ja lähevad Eestist omakorda sinna.

Kloostri Saaremaale tulemine on Jumala tahe, ütleb Theofili, kes ise toona Kreekas elas. Igal aastal käidi kloostriülemaga Eestis, kuni metropoliit Stefanus pakkus, et ka Eestis võiks klooster olla.