Koogikunstniku paradiis Pariis
„Juba 12aastaselt teadsin kindlalt, et tahan elada erinevates maades ja tunda erinevaid kultuure,” teatab Erelin alustuseks. „Reaalselt juhtus see täpselt 12 aastat hiljem. Olin 24, värskelt poja Sebastiani emaks saanud ja mu toonane sakslasest abikaasa sai ajutise tööpakkumise minna õigusteaduste professoriks New Yorki. Pidime minema neljaks kuuks, aga jäin Ameerikasse üheksaks aastaks, elades kõigepealt New Yorgis ja siis kaheksa aastat Indianapolises.”
Aasta pärast Indianapolisse kolimist sündis Erelini teine poeg Dominik. Ühtlasi sai naine aru, et Tallinnas Concordia ülikoolis õpitud juura pole tema kutsumus. „Mõistsin, et minu tõeline kirg on toit. Kui lapsed olid neli ja seitse ja mu esimene abielu purunes, hakkasin nädalavahetustel veidi tegelema erakokandusega.”
2009. aastal kohtus Erelin ühel sünnipäevapeol oma tulevase prantslasest abikaasaga. „Kiirelt tuli välja meie ühine kirg söögi vastu. Tema tahtis aga Pariisi tagasi kolida. Idee Pariisist oli minu jaoks midagi absoluutselt vapustavat – võimalus muuta kogu oma elu ja hakata tegelema toiduga tundus lausa liiga hea, et olla tõsi.”
