Ateist ja rändur Mart Kuusk: väherdes ennekogematus valus, rai mürk kehas ringlemas, olen anunud jumalaid lõpetada mu piin

Maailm on kreenis: koroona murrab miljoneid, hoolimata inimeste rahvusest ja usutunnistusest. “Kas meid juhib saatus või on igaüks ise oma saatuse sepp ja õnne valaja?” arutleb ettevõtja ja maailmarändur Mart Kuusk.

Aastal 2002 seisin nelja sõbraga Ulaanbaatari ääre­linnas, ratas käekõrval. Asfaltkattega tee lõpus või alguses – sõltub, kust poolt vaadata. Tee lõppes, algas Gobi kõrb. Ees laius silma­piirini ulatuv kergelt lainjas liivane tühjus. Seisime punktis, kust algas meie teekond ratastel ümber maailma, kuigi sel hetkel me seda veel ei teadnud. Ausalt öeldes ei teadnud me sellest, mis meid ees ootab, suurt midagi.

Olen maailmavaatelt või usutunnistuselt ateist. Asi, mida ma islamimaades seigeldes kategooriliselt salgan, muutudes sujuvalt passiivseks kristlaseks, sest jumala eitamise või sümpaatiaga budismi vastu tekib ainult hunnik mitte­vajalikku segadust ja jama.

Mulle sobib aktsepteerida kõrgemate jõududena loodusseadusi. Raskusjõuga pole mõtet vaielda, teiselt korruselt lendu tõusmine lõpeb suure tõenäosusega kontide murdmisega jne. Samas pean tunnistama, et selles loodusseaduste põhises ning igati ratsionaalses süsteemis, kuhu olen oma rattaga (ja ilma) sattunud, on kohti ja hetki, kus on nii valus ja halb, et olen sügavas ahastuses anunud kõikvõimalikke jumalaid lõpetada see piin.

Paljukogenud maailmaränduri mõtisklust saatuslikkusest, loe edasi juba artiklist.