Olen maailmavaatelt või usutunnistuselt ateist. Asi, mida ma islamimaades seigeldes kategooriliselt salgan, muutudes sujuvalt passiivseks kristlaseks, sest jumala eitamise või sümpaatiaga budismi vastu tekib ainult hunnik mitte­vajalikku segadust ja jama.

Mulle sobib aktsepteerida kõrgemate jõududena loodusseadusi. Raskusjõuga pole mõtet vaielda, teiselt korruselt lendu tõusmine lõpeb suure tõenäosusega kontide murdmisega jne. Samas pean tunnistama, et selles loodusseaduste põhises ning igati ratsionaalses süsteemis, kuhu olen oma rattaga (ja ilma) sattunud, on kohti ja hetki, kus on nii valus ja halb, et olen sügavas ahastuses anunud kõikvõimalikke jumalaid lõpetada see piin.

Paljukogenud maailmaränduri mõtisklust saatuslikkusest, loe edasi juba artiklist.