Külaskäik: taevakatusega toad

“Kõige hullemad on saamatud inimesed,” ütleb Monika Kannelmäe (61) veendunult. Saanud isalt päranduseks kuulsa dendropargi Harjumaal Rätla külas, võttis tütar väljakutse vastu, kuigi oli aednikuna alles algaja.

“Ta pole kuri,” kinnitab Monika.

Tema, häiret haukuv hundikoer, vakatab, kui perenaine võõrale värava avab. Monika sammub kärmelt maja poole: “Tahad sa kohvi või teed? Teed? Joome aias, eks ole, ilm on nii ilus!”

Ilm on imeline! Pärast vihmahalle päevi näitab päikest ning õites õunapuud annavad erk­valgeid, kärtsroosasid ja sügavlillasid värvilaike. Hunnitu ilu kestab veel hetke: nädala pärast langeb okstelt õielehelund. “Mulle meeldib praegune aeg kõige rohkem,” ütleb Monika. “Suve teises pooles õitseb aias küll palju lilli, aga augustiks olen nii väsinud, et ootan lund.”

Koer jälgib inimeste samme, kuid külalist nuuskima ei kipu. “Ta tuli meile viis aastat tagasi ja tundub, et on inimeste poolt väärkoheldud,” jutustab Monika. “Esialgu peitis ennast nii ära, et ainult kaks kõrva paistsid põõsa tagant. Kui käe üles tõstsid, siis kohe ehmus!” Monika küsis küla pealt, aga keegi looma omaks ei tunnistanud. Kulus hulk aega, enne kui Kõrri lasi Monikal end puutuda – nüüdki on ta inimeste vastu umbusklik ja kui aeda tuleb rohkem külalisi, kaob igaks juhuks trepi alla.

Elumaja on uus, aed vana. Monika isa Aksel Kurt ostis Udda­ra talu maad 1982. aastal, sest lähedal asus õemehe elamine, mis oma ja armas. Kõrtsitalu eelmised omanikud olid saadetud Siberisse, Uddara hooned lagunesid ja aed võsastus. Abiks elukaaslane, tuntud aiakujundaja Irma Tungal, hakkas Aksel looma dendroparki, mis nüüd kannab nime Smaragd – “Panin selle nime, sest siin aias on väga palju rohelisi toone ja nagu kalliskiviga – kui vaatad uue nurga alt, tulevad uued värvid välja,” räägib Monika.