Minu elu kõige keerulisem suhe

Kas ma kuulsin tõesti õigesti?! 70ndates naine otsib kaaslast, muu hulgas peab 70+ mees olema kindlasti väga saleda kehaehitusega.

Keeran igaks juhuks raadiol häälenuppu kõvemaks. Õnneks kordab reedeõhtuse tutvumissaate juht uuesti äsja öeldud lauset. Vajun nõutult diivanile. Olin seni arvanud, et sundmõtted iseenda ja teiste keha kohta mingis vanuses kaovad. Sestap ehmatab mind päris ära, et isegi 70+ vanuses on inimesi, kellele on kehakuju ja välimus väga tähtsad.

Tüli

Põhjust ehmumiseks ei pea ma kaugelt otsima. Kui keegi küsiks, milline on olnud minu elu kõige keerulisem suhe, siis võin täiesti kindlalt vastata, et see on suhe minu kehaga. Sellel on mitmeid põhjusi.

Olen olnud alates teismeeast üsna raskekaaluline noormees. Umbes sellest ajast hakkas teadvuses kujunema ka mingisugune arusaam kehast. Samuti tekkisid siis esimesed mõrad minu ja mu keha vahel. Kuigi mäletan toonasest ajast vaid üksikuid märkusi oma keha kohta, olin ma teismelisele kohaselt iseenda suurim kriitik. Võisin näiteks päevas 10–20 korda peegli eest läbi kõndida ja ennast põlglikul pilgul põrnitseda. Mul oli enda keha pärast häbi.

Meie suhe – minu ja mu keha oma – jõudis aga tõelisesse madalseisu, kui ma 20aastase ja 177 sentimeetri pikkuse noormehena sain lumivalgest digikaalust välja pigistatud 105 kilogrammi. Toona mõjutas see üks, justkui mõttetu number nii mu õpinguid, vaimset tervist kui ka suhteid teistega päris suurel määral. See oli ka hetk, kui otsustasin hakata elus esimest korda teadlikult kaalu kaotama.