Uus kodumaa polnud esialgu Hille enda valik – ta kolis Türki elukaaslase tööülesannete pärast. Istanbulis elatud aastate jooksul on temast aga kujunenud üks paremaid Lähis-Ida asjatundjaid eestlaste hulgas ning hinnatud välispoliitika analüütik ja kommentaator.

Hille sulest ilmus 2014. aastal raamat “Minu Istanbul”, mida autor ise on tagantjärele hinnanud pisut naiivseks. “On olemas kaks Türgit,” ütleb ta. “Esimene avaneb värskele saabujale – kõike on palju, kõik on kirju, on nii palju ilusat. See riik nagu kukub külalisele kaela! Hea näide on esimene külaskäik Türgi turule – kõike on nii külluslikult, et kohati jookseb inimestel juhe kokku. Nad ei suudagi midagi osta ja põgenevad.”

Selle turistile nähtava fassaadi taga on Hille sõnul aga võrdlemisi nirude riigisüsteemidega maa. “Türgi inimesed on pessimistlikud tuleviku suhtes, riik ei suuda neile stabiilsust kindlustada. Kogu aeg käib poliitiline võitlus. Kaos ja teadmatus, mida tulevik toob, tekitab palju stressi.”

Hillel on nüüd käsil uue raamatu, “Minu Türgi” kirjutamine. “Mul on ajalooline võimalus kujundada eestlaste jaoks Türgi mainet, kasvatada inimeste uudishimu ja mõistmist.”

Noored kipuvad läände


Hille hindab, et on kümne Türgis elatud aastaga saanud insaideriks ehk asjasse pühendatuks. “Näen nüüd hästi teravalt kõiki probleeme, mis puudutavad tavalisi inimesi.” Hille elab suhteliselt vaeses Feneri linnaosas, kus inimeste eluraskuste koorem on selgelt hoomatav.