NOSTALGIA | MARATI edulugu: roosad uhutud aluspüksid erutavad eestlasi siiani

Üle 90aastasel trikotaažitootjal on õnnestunud trügida eestlasele väga lähedale, sest ei leidu vist naist, last ega meest, kes poleks kordki kandnud Marati puuvillaseid aluspükse.

Noore vabariigi algusajal ei tootnud ükski Eestis tegutsevast 17 tekstiilivabrikust trikotaaži. Kuid silmkoetootjad ei lasknud end kaua oodata - sokivabriku Rauaniit, Oskar Kilgase trikoo-, pitsi- ja sukavabriku, August Abrami nööri-paelavabriku ja veel mitmete hulgas kerkis esile perekond Besprosvanie ettevõte, hilisema Marati eelkäija.

Kui Pärnus ja Tallinnas edukaid tekstiilikauplusi pidanud abielupaar Betty ja Samuel Besprosvanie otsustasid sortimenti laiendada koduskudujailt tellitud kampsunite ja sviitritega, polnud kudumismasinate ostmiseni enam pikk tee. 1926. aastal Saksamaalt saabunud käsikudumismasinal sai tootmine Karja tänava poemaja tagaruumis alguse. Kui lisandusid elektrikudumisaparaadid, koliti Viru ja Kungla tänavale renditud tsehhidesse. Kümnendi lõpul puhkenud üleilmsest majanduskriisist lõikas Besprosvanie äri hoopis kasu, sest riik muutis mitmete kangaste sisseveo monopoliks ja juba tegutsevale ettevõttele ei tekkinud naljalt uusi konkurente. 1931. aastal registreerisid nad end nime all Aktsiaselts Samuel Besprosvanie. 85 töötajaga ettevõtte kasum kasvas kolmekordseks.

50-ndates eluaastates pereisa tervise halvenedes võttis abikaasa Betty äri juhtimise üle, ostis juurde masinaid ja pankrotti läinud Estokinga hoone Tartu maanteel. Besprosvanie lihtsad püksid-särgid olid tuntud tööliste hulgas ja peen siidtrikoost pesu hinnatud Pariisi trende tundvate prouade seas. Pirita ja Pärnu plaažid olid Besprosvanie rannakostüümide catwalk'iks. Kuigi tegu polnud suurima tootjaga, kaunistas firmablanketti mitu kuld- ja hõbemedalit.

Kui Samuel Besprosvanie 1935. aastal suri, jättis ta naisele ja pojale päranduseks eduka firma Besprosvanny ja Poeg, aimamata, mis maailmas järgnevatel aastatel juhtub. Töölisliikumine tehast väga ei mõjutanud, kuna palgad olid veidi kõrgemad kui mujal. Äri õilmitses ka 1939. aastal, kui Eestisse tekkisid nõukogude baasid. Seda enam, et siinsetes pesuärides sündisid legendid vene ohvitseridest, kes oma prisketele prouadele siidist öösärke peokleitideks ostsid. Mõnigi tulnukas vahtis poes ringi, suu ammuli - kui kaua see näitus teil siin kestab?

Punase Marati sünd

1940. aasta 21. juuni hommikul panid Betty töölised masinad seisma ja läksid Vabaduse platsile riiki pöörama. Paari päeva pärast pidas esimese koosoleku Eesti Tekstiilitööliste Ühingu Tallinna juhatus, eesotsas Besprosvanny aktiivse töölise Evald Hiiemetsaga. Kuu aega hiljem kinnitas riigikogu 20 natsionaliseerimisele kuuluva ettevõtte nimekirja, nende hulgas ka Tööstus-Kaubandus Ühing Betty Besprosvanny ja Poeg. Aadressile Tartu mnt 69 toodi kokku kõik trikoomasinad, varsti mürises kudumine maja neljal korrusel. Töötajate soovil võeti uuele käitisele prantsuse revolutsionääri Marat' nimi. Algas plaanimajandus.

Sõja ajal töötas vabrik elektrikatkestuste tõttu ainult öösiti, peamiselt säärekaitseid kududes. Saksa võimu ajal nimetati Marat Tallinna Ühendatud Trikootööstusteks. Kuni sõja lõpuni oli direktoriks Boris Kanno, kes lahkus koos saksa vägedega. Töölised naelutasid aknad kinni, et tehasehoone rüüstamise alla ei satuks.

1944. aastal valmistati vabrikus 35 000 pesueset ja 4000 kampsunit, aasta pärast suurenesid arvud 221 000 ja 75 000-ni. Korsetimasin kohandati ümber võimlemistrikoode kudumiseks ja materjalinappuses püüti kõik kangajäägid viimseni ära kasutada. Sortimenti ilmusid imikupesu, nukud, nõelapadjad, kohvikannusoojendajad ja heegeldatud käekotid. Üleliidulises plaanitäitmise võidujooksus nähti ette trikoopesu tootmise kasvu poole miljoni esemeni ja see tehti ka teoks, sest sõjast pääsenud inimesed olid entusiastlikud. Sotsialistliku võistluse rändpunalipud lehvisid, mõni tööline täitis poole aastaga pooleteise aasta normi.

1940-ndate lõpul hakkas Marat tootma meeste kirjusid päevasärke ja naistele ajastu kontekstis kohatult sensuaalset milaneesist aluspesu. Hakati enne värvimist pesutrikood eelpleegitama, villast riiet viimistlema ja impregneerriit vabrikus väljamõeldud meetodil töötlema. 1950. aastatel olid popid Marati vihmamantlid. Trikookihte hakati lintsaega lõikama ja siidpesu tikkimismasinaga kaunistama. Käima läks pesukonveier, mis valmistas sama ajahulgaga 1000 püksipaari senise 380 asemel. 1959. aastaks oli sündinud kergetööstuse liider - Tallinna Trikotaaži Tootmiskoondis (TTTK) Marat, kus nüüd toodeti 4 miljonit 436 000 tükki aluspesu aastas.

Uhutud ja pika säärega

Tundub, et Marati roosad uhutud aluspüksid erutavad Eesti rahvast siiani ja on tihti esmane kuvand, mis Maratiga seostub. Moekunstnik ja hilisem trükitsehhi juhataja Ivi Tenter, kes tuli Maratisse tööle 1983 aastal, meenutab seestpoolt karvastatud naistepesu nimetusi: pantalontšiki pervovo vida ja vtorovo vida ehk poolde reide või pisut allapoole ulatuva säärega aluspüksid. Oli ka veel tretij vid ehk põlveni ulatuv mudel. Suur osa roosadest ilmutistest läks ekspordiks Venemaale ja meil oli toode suunatud küpsemale sihtgrupile.

Miks naised tänasel päeval sellistest pükstest puudust ei tunne?

„Võib-olla sellepärast, et oleme üles kasvanud nende pükste „hirmus". Ning ka sellepärast, et polnud sellist liibuvate teksade ja retuuside moodi nagu praegu. Kanti rohkem seelikuid, mille alla vajati pika säärega sooje aluspükse," arvab Maire Valdma, üks Marati seitsmest koosseisulisest kunstnikust, kes 1980- aastatel kavandas pesukangale trükimustreid.

Kunstiakadeemia emeriitdotsendil Jüri Siimul tuli Tallinna Moemaja modellina ka Marati kunstinõukogu ees mudeleid demonstreerida. Kergetööstusministeeriumi ja kaubabaaside esindajaist nõukogu istus koos korra kuus ja otsustas, milline mudel töösse lasta, milline tagasi lükata. Konstruktoriharidusega Siim disainis Maratile meeste pesukollektsiooni. Oli üks aluspükste mudel, mida kunstinõukogu ametliku toodangu hulka ei kinnitanud, sest „pükstel puudus GOST-ile (riiklikule standardile) vastav avaruse lisa," selgitab nooruslikkuse säilitanud härra. See mudel muutus nii popiks, et neid sai osta ainult leti alt. „Sosistasid Pika tänava esinduspoes müüjale kõrva, kui tahtsid oma nimele saadetud pakikest tuttavatele välja osta," itsitab Siim. Trükimustrilisest trikotaažist alukad olid tollal uudse, flat-lock õmblusega, mis ei jäta ühenduskohti paksuks. Nappe gulfikuavata ihukatteid hakati hellitavalt hüüdma Jüri püksteks.

Vupsti jalga!

Kurikuulsad vuplid ilmusid 1982. aastal. Plaani täitmiseks oli vaja hakata vorpima võimalikult lihtsat mudelit. Sünteetikasegu trikotaažist torukangas lõigati juppideks ja tekitati jalgevahele kuumkeevituse abil õmblus. Nimetuse said vuplid keeleuuendaja Johannes Aaviku tehissõna järgi, mille too oli Rootsi-aastail välja mõelnud ning 1968. aastal keele- ja kirjanduse instituuti kirjandustegelasele Karl Mihklale teada andnud. Aavik soovitas nimetada naiste aluspükse vupliteks, meeste omi aga volsadeks. Maratis said vuplitest - vupsti jalga! - unisex-püksikud. Pastelltoonides püksikud pakiti lääneliku moega pakendikarpidesse, mis paraku jäid poelettidele vedelema. Põhjuseks pükste pingul serv, mis kintsudesse lõikas, ja mõnegi naisterahva üllatus, kui õhtuks oli pükstest saanud seelikuke, kuna jalgevahe keevitusõmblus oli lahti löönud. Neli vuplimasinat tootsid aga päevas igaüks 4000 paari pükse.

Riik riigis

1966. aasta algul valmis Marati peahoone Tartu mnt 63, kuni tänase ümberehituseni tuntud kui „Au tööle!" maja. Peokõnes lubas direktor, et uues majas valmib aastas 5 miljonit pesueset ja 200 000 pealistrikootoodet. 60 Tšehhoslovakkia kudumismasinat kudusid uhutud trikooriiet ning terüleenist, lavsaanist ja meroonist kunstkiukangaid. Kapitalistlikult Saksamaalt saabusid ringkoelised žakardimasinad, millel sai kududa värvilisi mustreid. Naiste pesu valmis pitskoemasinail.

Maratist oli saanud Eesti ainus trikotaaživabrik. 1967. aastal avati Pika tänava alguses Marati firmakauplus. 1980-ndatel kolis esindussalong Pärnu maanteele, kus praegu on Reval Café. Seal müüdi tavatoodangust kallima hinnaga väiketiraaže ja tehti ka eritellimusi. Ilusamad mudelid valiti juba kunstinõukogus salongi jaoks välja.

Kui töönädal muutus viiepäevaseks, hoolitses ettevõte ka inimeste vaba aja sisustamise eest. Selleks olid oma klubi, segakoorid, rahvatantsuring või estraadiorkester. Lapsed said suveks pioneerilaagrisse ja rohenäpud 800 m² maalapi Muugale või Mähele. Vääriline palk ja head tingimused muutsid Marati riigiks riigis, mille kodanikuks olla oli prestiižne.

3500 töötajaga Marat oli 1970. aastatel Nõukogude Liidu suurim trikotaaživabrik. Kuigi pesu toodeti miljoneid tükke aastas, sai Marati töötaja aluspüksipaari ostuks tehasepoest ühe talongi kuus, sest tsentraalne plaanimajandus jaotas Pribaltika moodsad aluspüksid, džemprid ja dressid kuuendikule planeedist laiali.

1980. aasta detsembri algul tähistas Kuubasse, Vietnami, Itaaliasse ja Soome tooteid eksportiv Marat Vene Draamateatris 40. aastapäeva. Tehases tegutses 12 spordisektsiooni ja oli hulk privileege, mis leevendasid nii kaupade ja teenuste kui ka ajanappust ‒ vabrikuhoones oli oma juuksur, parfümeeriakauplus Aroom, toidukauplus, hoiukassa, arstipunkt, kaugekõneautomaat, tasuta juurdelõikus, oma toodangu müügipunkt ning võimalus tuua kord nädalas parandusse jalatseid ja sukkpükse.

Mitmetuhandelise naisperega ettevõtet juhtis Ants Kapral, šarmantne mees, kellesse legendi järgi võidi nii ära armuda, et käidi direktori kabinetis tundeid avaldamas.

Koduperenaistele pakuti õmblejatööd puhkepäevadel kella 8-st 16-ni või tööpäevadel neli tundi vastavalt soovile ja võimalusele kella 16-st 23-ni. „Te elate kiiresti sisse meie töökasse kollektiivi," lubas kalligraafilises kirjas teatmik ja küllap see nii oli.

Ära jäänud moedemonstratsioon

Reklaamiüritusi plaanimajandus ei vajanud, aga uuendamise käigus olid need juba päevakorral. Marati moesõudele elati kaasa Raekoja platsil Vanalinna päevade ajal. „Muudkui helistati ja kutsuti etendust andma," mäletab Maire Valdma. „Moedemonstratsioonist oli saanud pidude eeskava. Tööstuskollektsiooni kõrval sai siis ka oma loomingut näidata. Eks see lisas Maratilegi imagot."

Kunstitöökoja juhataja Tatjana Dobrõnina oli eriline ja väljapaistev daam, kellele meeldisid uuenduslikud moeideed. Professionaalsete konstruktorite-juurdelõikajate-õmblejate tiim võttis tavatoodangust erinevaid asju rõõmuga teha. Eksperimentaalsed rõivad võis hiljem omahinnaga välja osta.

Marat ei jäänud puutumata ka Nõukogude riigipea Mihhail Gorbatšovi visiidist 1987. aastal. „Elevust jätkus, koridorid värviti üle kiiresti kuivavate värvidega, mis ei lõhnanudki," on Mairel meeles. Kunstnike tuppa viivat koridori ei jõutud aga üle vuntsida. Seepärast tekitati mulje, et tegu on laoruumiga - uks keerati lukku ja kaubakastid pandi tee peale ette. Kunstnikud istusid kogu külaskäigu aja oma toas lõksus, jälgides vaatemängu tänavapoolsest aknast - ega igaüht lähedale ei lubatud. Värvikas kolleeg Leena Ljutjuk saadeti kui ebasobiv element kohvikust minema ...

Saalis ootas näitus parima toodanguga, proua Gorbatšovale oli ette valmistatud moedemonstratsioon. Moemaja modellid ootasid sätituna-meigituna osakonnajuhataja toas, aga Raissa ei tulnudki ... Mõnel arhiivifotol on lillebuketiga proua küll delegatsiooni esireas, teisel mitte. Ilmselt jooksis ajaprogramm kokku ja võõrustajate ootusärevus osutus asjatuks.

Uus aeg, uued suunad

1991. aasta aprillis andis vabariigi valitsus tootmiskoondise Marat varad rendile 20 eraisikule, Marati senistele töötajatele. Aasta pärast oli suur-Marat ajale jalgu jäänud ja algas jagunemine väiksemateks osadeks. 1997. aastal kasutas üheksa tütarettevõtet 1200 tonni lõnga aastas. Sellest toodeti 5,5 miljonit trikooeset ehk 23 000 pesutükki päevas. Venemaa turu kokku kuivades suundusid nüüd nii aluspesu kui ka naiste-laste-meeste pealisriided Põhjamaadesse, Lätisse, Leetu, Saksamaale jt Euroopa riikidesse. Maratist tellisid toodangut suured rõivaketid nagu Esprit, Lindex, Otto, Quelle, Seppälä jt.

2014. aastal ostis ligi 90-aastase ajalooga Marati äritegevuse ja varad ettevõtja Kristi Täht. Tehingu käigus omandas ta kümne esinduskaupluse rendilepingud, kõik töötajad, ettevõtte laoseisu ning omandas õigused Marati kaubamärkidele.

„Kuid milline on tuleviku trikotaaž - kas ühekordse kasutusega rõivas, mis pärast kandmist kahaneb väikeseks loodust säästvaks kuulikeseks või hoopis peidetud mikroprotsessoritega varustatud vestluskaaslane?" küsitakse 1997. aastal välja antud Marati aastaraamatus (koostanud Zavod, trükk Prisma Print), kust on pärit ka selle kirjutise vabriku ajalugu käsitlev materjal. Vastus: küllap hindab inimene ka high-tech ajastul vastu keha pehmet elastset puuvillariiet, mida toodab Marat.

* * *

Suur vabrik, suured võimalused

Maire Valdma suunati Maratisse moekunstnikuks kohe pärast ERKI lõpetamist 1985. aastal koos praegu Inglismaal elava, omal ajal värvika välimusega tähelepanu äratanud kursusekaaslase Jelena Ljutjukiga. Kunstnike toas ootasid ees varasemad ülikoolikaaslased Mare Ligi, Saima Priks, Ivi Tenter ja peakunstnik Aime Ulas. Seitse kunstnikku jagasid tööruumi dessinaatorite, kangaid väljatöötavate tehnoloogidega. Maire: „Olime pead-jalad koos, aga seetõttu toimis ka sünergia. Faktuuride ja mustrite loomisel said moeinimesed kangategijate töös sõna sekka öelda. Minule valmis žakardkoes suure pepitaruuduga kostüümiriie. Sellest õmmeldud kostüüme pildistati Marati reklaambrošüüri jaoks moemaja mannekeenide seljas."

1980. aastatel otsiti tööstuses juba uusi väljundeid. Marati õhukesele trikotaažile trükitud ornamendiga kleidid pidid minema Tallinna Moemaja kevadisele demonstratsioonile. Kunstnõukogus võeti kollektsioon hurraaga vastu, aga pärast vabandati, et on liiga erinev üldisest stiilist. „Et lausa punk! Eks nad pisut liiga värvilised ja teistmoodi olid," leiab Maire tagantjärele. Kui nõukaajal polnud masstoodangu kujundamine kunstnikule just unelmate amet, siis Maratis lubati vabalt eksperimenteerida ja moesõusid korraldada.

Siin olid võimalused - erinevad tootmisliinid, rikkalik kangavalik, trükitsehhis värvid, mida praegu ei oska otsidagi. Türi tänava tsehhi suurel trükilaual võis õhtuse vahetuse ajal vabriku töövahendeid kasutades rahulikult oma loomingut teha. „Saime end välja elada ja ka riided selga. Raha oli kümnenda järgu teema, tähtis oli, et oleks huvitav! Küll sai kavandatud esindusrõivaid koondise sportlastele, tütarlaste- ja poistekooridele, kostüüme Sotši soenguteatrile, Prantsuse kommertsatašeele Moskvas, Leedu pianistile Muza Rubiskaitele, meie Silvi Vraidile ..." loetleb kunstnik erilisemaid töid. Vabriku eksperimentaaltsehhis käisid riideid tellimas ka ministeeriumi- ja parteitegelased.

Lugu ilmus esmakordselt Elu Lugude 2016. aasta kevadnumbris.