Tango-lummuses Eesti

Kuigi moraalivalvurid üritasid tango levimise vastu võidelda, vallutas kuum ja paheline tants kogu Euroopa. Ka eestlaste kiretu pealispinna all leidus kirglik tangopisik.

„Tantsivad kõik ja igalpool, tantsitakse soo ja vanuse peale vaatamata, tantsitakse peaaegu ööd ja päevad.”

Nõnda kirjeldab üks Eesti ajakirjanik 1913. aastal olukorda Ameerikas, mille oli vallutanud tango. See lause sobib aga illustreerima hästi maailma haaranud tangomaaniat ka teistes riikides. Juba varem, 20. sajandi esimese kümnendi sees, jõudis see skandaalne Argentina ja Uruguay tants Euroopasse. Tango kogus kiirelt populaarsust, vallutades Londoni, Pariisi ja Berliini. Kulminatsiooniks sai 1913. aasta, kui Euroopa suurlinnu haaras tangomaania – tantsiti nii era- kui ka avalikel üritustel, müüdi spetsiaalseid rõivaid. Oranž värv nimetati ümber tango värviks.

Väidetavalt armastas tangot isegi tollane Itaalia kuninganna Elena. Tango õpetamisega võis metropolides kiirelt rikkaks saada: Peterburis maksti 1914. aasta jaanuaris õpetajatele lausa 100 rubla tunnis, sest uut tantsu õppida soovivate inimeste hulk oli suur ja oskajatest veel nappus. Tihtipeale toodi välja, et tango meeldib iseäranis naistele, sest annab vabaduse võõra partneriga sündsusetult lähedaseks kontaktiks.

Moraalijüngrite pingutused

Tangomaaniast ei jäänud puutumata ka Eesti. Sellest annavad tunnistust nii tantsukursuste kuulutused kui ka ametnike murekirjad. Tangomuusikaga grammofoniplaate võis 1913. aastal endale hankida näiteks plaadipoest Tallinnas Kopli tänav 10. 1914. aastal müüdi Suur-Karja tänava nurgal kaubamajas juba oranže ehk tango värvi kangaid, millest kostüüme teha.

Üks Pariisi rõivamüüja oli selle värvi nõnda nimetanud, Eestis tahtsid tollal aga kõik teha asju nii nagu Pariisis.