Harilikult helistan ise – enamasti nii, et inimene ei oska oodata. Nüüd kogen, et vastata polegi lihtne. Mõte hangub elementaarse küsimuse peale: “Kuidas sul läheb?” Tõesti, kuidas mul läheb...? Olen väsinud, ütlen, kuid kõik on ju väsinud? On-on, nõustub sõbralik hääl.

Vestleme paarkümmend minutit. Räägime siilist, kellel on onn minu aias. Vaatest, mis avaneb teatri aknast. Paide järvest. Jalutamisest. Eesti keelest. Unistame, millal me kohtuda võiks – publik ja teater.

Vestluse lõpus loeb hääl luuletuse, mille valis meie kõneluse põhjal. Võpatan: tean seda luuletust, just, Tõnu Õnnepalu oma! Kergendusest või tänust või mõlemast kukub silmist vett. Kui tore, rõõmustab hääl, hea oli sinuga rääkida. Kui tore, rõõmustan põski pühkides.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid