Mõttekoht: teater ühele
Ajal, mil teater oli füüsiliselt kaugel, sain temaga veel lähedasemaks. Ikka leidis teater oma publikuni teid! Olime kahekesi: rääkisime telefonitsi, jalutasime, vahetasime kirju.
Teater telefonis: “Poeetilised konsultatsioonid”, Paide Teater. Ühel hommikul helistab võõras naine. Tean, ta on näitleja.
Harilikult helistan ise – enamasti nii, et inimene ei oska oodata. Nüüd kogen, et vastata polegi lihtne. Mõte hangub elementaarse küsimuse peale: “Kuidas sul läheb?” Tõesti, kuidas mul läheb...? Olen väsinud, ütlen, kuid kõik on ju väsinud? On-on, nõustub sõbralik hääl.
Vestleme paarkümmend minutit. Räägime siilist, kellel on onn minu aias. Vaatest, mis avaneb teatri aknast. Paide järvest. Jalutamisest. Eesti keelest. Unistame, millal me kohtuda võiks – publik ja teater.
