Teater telefonis: “Poeetilised konsultatsioonid”, Paide Teater. Ühel hommikul helistab võõras naine. Tean, ta on näitleja.

Harilikult helistan ise – enamasti nii, et inimene ei oska oodata. Nüüd kogen, et vastata polegi lihtne. Mõte hangub elementaarse küsimuse peale: “Kuidas sul läheb?” Tõesti, kuidas mul läheb...? Olen väsinud, ütlen, kuid kõik on ju väsinud? On-on, nõustub sõbralik hääl.

Vestleme paarkümmend minutit. Räägime siilist, kellel on onn minu aias. Vaatest, mis avaneb teatri aknast. Paide järvest. Jalutamisest. Eesti keelest. Unistame, millal me kohtuda võiks – publik ja teater.

Vestluse lõpus loeb hääl luuletuse, mille valis meie kõneluse põhjal. Võpatan: tean seda luuletust, just, Tõnu Õnnepalu oma! Kergendusest või tänust või mõlemast kukub silmist vett. Kui tore, rõõmustab hääl, hea oli sinuga rääkida. Kui tore, rõõmustan põski pühkides.

Edasi lugemiseks: