Arina saabub stuudiosse säravana, näol suur naeratus, sest moetööstuse rasked ajad on ületatud ning käsil uued projektid. "Meil on praegu moemajas praktikal Eesti Kunstiakadeemia teise kursuse tudengid. Teeme koos kollektsiooni. Millised lennukad ideed on noortel disaineritel - limiteeritud prindid, uued siluetid ja ambitsioonikad mõtted. Kokku teevad ühte kollektsiooni kuus disainerit, see on suure energiaga projekt."

Kallaveres üles kasvanud Ukraina ja Tatari juurtega Arina tuli 16-aastasena Tallinnasse peas kindel visioon, et elus tuleb seista kahe jalaga maa peal ja õppida selgeks korralik amet. "Mu ema ütles alati - ilu ei maksa mitte midagi, mõistust peab olema!" naerab Arina, kes omandas ülikoolihariduse õigusteaduse alal. „Lõpetasin Moskva ülikooli Tallinna filiaalis õigusteaduskonna spetsialiseerudes kriminaalõigusele. Praktika tegin politseiniku abina kohtus," meenutab Arina.

Lapsena luges tüdruk kriminaalromaane ja armastas lugusid spioonimaailmast. "Olin kindel, et minust saab tulevikus kriminaaluurija ja tööle asun politseis. Mulle on omane teravalt tundlik õiglustunne ja ausus." Samad põhimõtted kehtivad nüüd tema ettevõttes. „Ma ei saa küsida kleidi eest 800 eurot, sest minu jaoks peab kõik olema õiglane. Ma ei arva, et tuntud rahvusvahelised moemajad peaksid küsima 5000 eurot kleidi eest, minu arvates pole see aus. Hinna ja teostuse suhe peab olema tasakaalus!"

Aga kriminaalpolitseinikuks saamiseks pelgalt hästi arenenud õiglustundest ei piisa. Emotsionaalselt karm reaalsus moodustab liiga suure osa uurija tööst. Eriala valides noor naine sellega toona arvestada ei osanud. "Hipiliku unistajana arvasin, et kriminaalpolitseiniku amet sobib mulle. Käisin koos ülikoolikaaslastega pikalt praktikal kuni mõistsin, et see on mulle emotsionaalselt liiga raske ala. Selles töös on palju asju, mida sa muuta ei saa. Lohutuseks oli teadmine, et teed tööd, mis aitab muuta meie kõigi elu turvalisemaks. Ma võtan valu endasse, ega suuda kodu ja tööd lahus hoida," selgitab naine lapsepõlve unistusest loobumist. „Asusin tööle assistendina, aga siis tuli mu ellu armastus, just õigel ajal, ja oli põhjus luua pere," naerab Arina.

Põhjaliku inimesena keskendub Arina igale uuele asjale maksimaalse pühendumusega. "Tahtsin olla hea ema. Mulle oli oluline, et lapsed saaksid parima lapsepõlve, olin mõlema lapsega kolm aastat kodune. Valmistasin kõik toidud neile ise, lugesin raamatuid ette ja tegelesin nendega. See oli teistmoodi elu. Kui lapsed läksid lasteaeda, siis otsustasin end Eesti Kõrgemas Kommertskoolis ärijuhtimise alal täiendada. Nüüd olen tänulik, et mul on äritaust, sest just koroona ajal oli vaja kiiresti kohanduda, äriplaan tuli ümber organiseerida."

Isikliku moebrändi loomiseni jõudiski naine äriõpingute ajal. "Algus läks ladusalt, sain õppelaenu ja ostsin oma esimese õmblusmasina. Leidsin Kallaverest hea rätsepa ja nii see algas. Käisime tollase sõpruskonnaga neljapäeviti koos aega veetmas, nii kohtusin Veraga, kes on nüüd minu äripartner. Mulle meeldisid tema disainid ja me hakkasimegi koostööd tegema. Kleidid olid meie esimesed tooted. Kandsin ise tollal ainult kleite! Täna juba pükse ka, sest nii on kiires elutempos mugavam. Minu sõbrannad sellest ajast on tänini Iris Janvieri brändi fännid, kõik riided on neil alles hoitud. Müügiga alustasime Buduaari turul ja pop-up turgudel. Alustasime väikselt, igat kleiti vaid üks suurus. Aasta-aastalt suurendasime tootevalikut."

Moevaldkonnale oli eelmine aasta ränk aeg, kinnitab Arina. "Õnneks riik aitas, aga sellest hoolimata oli väga keeruline. Moodi planeeritakse aasta jagu ette, kui kõik äkki ära kukub, siis on töö tehtud, aga tulemust ei saa olema." Moebrändide ainus päästja koroona-aastal oli kiire reageerimisvõime.

"Kui moeäriga alustasin, hakkasin kohe juurde õppima õmblemist. Tegime ise lõikeid ja oi kui palju me neid alguses valesti tegime, ka kangad olid valed. Uurisin turgu ja märkasin, et Eesti turult puudus sportliku suunaga intelligentne rõivabränd, mis poleks mutilik. Maailmas oli selliseid brände aga palju." Kuna Arina ise armastas just sellist riietust, hakkas talle meeldima mõte lifestyle-ärist.

„Kuna fännan oma tööd, siis väsi ma sellest kunagi ja mul jätkub energiat nii enda kui laste jaoks. Hobi mul ei ole, kui just kokkamist selleks ei nimeta, see on aga tingitud puhtalt pere vajadustest. Mood ongi minu hobi, see on alati põnev, alati arengus. Aga üksi ei saaks ma hakkama. Olen õnnelik, et mul on nii palju inimesi ümber," on moelooja oma eluvalikute eest tänulik.

Me kõik peidame endas naistena saladusi, ütleb Arina. "Iga päevaga arenen edasi ja teen endaga sisemist tööd. Püüan olla täna parem kui eile. Teinekord olen ka ebastabiilne. Või siis stabiilselt ebastabiilne," püüab naine end lahti mõtestada. „Mul on alati miljon mõtet peas, aga kui sa oled juba 42, siis saad endast hoopis rohkem aru," mõtiskleb Arina.

Koroona ajastu alguses tundis ta, et koos perega omaette olemine on ideaalne elustiil, kui see vaid ärile nii laastavalt ei mõjuks. "Pidasin end siiani ekstraverdiks, aga siis sain teada, et see pole nii. Kogun energiat endast ja loodusest, vajan seda, et suhelda teiste inimestega." Tasakaaluni jõudmine on olnud pikk teekond.

Paarisuhete aluseks peab tegus naine austust ja usaldust. Kui oled suhtes kogu aeg andja pool, siis varem või hiljem viib see läbipõlemiseni. Ka mees peab oskama armastust anda, kallistada ja tundeid näidata. Mees peab ise enda sees märkama, mis on armastus. "Elus peab kõik olema tasakaalus, ei tohi asju üle dramatiseerida. Kui tunned iseennast, tead mida vajad ja oskad seda küsida, siis saab ka teine pool seda sulle anda," ütleb edukas naine.

Arina juhindub paljuski oma ema kasvatusest. Kahekesi tuli neil hakkama saada hoopis teistsuguses keskkonnas, sest sündinud on Arina Valgevenes. Tema vanaemad olid tatarlanna ja valgevenelanna. "Olen lastele kehtestanud kindlad reeglid, aga ma tahan, et nad leiaksid oma tee. Haridus on väga tähtis. Liidriomadusi saab kasvatada, aga suur osa tuleb ka geneetikast. Aliise on natuke boheemlane, ta on minu väike sõbranna. Olnud minuga pisikesest saadik tööasjus kaasas on ta moevaldkonnas juba väga tark. Teab, et ei tasu osta ebakvaliteetseid naftakangast riideid, kannab kindlaid organic brände ja tal on oma elustiil." Ka Arinale meeldis mood juba lapsena ja ema hellitas teda ilusate riietega. Aga vanema arvas, et lapsele peab piisama kahest riietusest - üks on seljas, teine pesus. "Õnneks olid minu emale kleidid tähtsad," naerab moelooja.

Tulevikuplaane on Arinal palju. Ta unistab suuremast edasimüüjate võrgust ning viiest oma brändi poest. "Loodan, et saame laieneda ka naaberriikidesse ja meid armastatakse ikka edasi."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid