Ilo-Ann: “Ma alati räägin inimestele merest, nii et mõni võib tunda küll, et ah jälle ta tuleb selle lääge jutuga, kuidas talle meri meeldib. Aga mul tõesti on merega eriline side. Kui ma mere äärde lähen, siis hakkan automaatselt naeratama, aju puhkab, kõik puhkab. Mere ääres pole mingeid muresid.”

Ilo-Ann on Tallinna tüdruk, kasvanud Vana-Kalamaja tänavas. Praegu punnitab Kalamaja kohvikutest ja poppidest poodidest, aga Ilo-Ann mäletab teistsugust aega, kus tema vanaema seisis kodu­uksel ja ähvardas narkomaane, kes kükitasid trepikojas. Kohe tuleb politsei, teatas vanaema jõuliselt ja pigistas peos telefonitoru, kuigi polnud numbrit valinud. Hiljem hakkas majarahvas trepikoda lukus hoidma.

Ent kui tuli kooliaeg, läks Ilo-Ann algusest peale üksi ja jalgsi. Kurikuulus Balti jaam teda ei hirmutanud – kõik oli “oma”, mis siin karta! – ega juhtunudki eales midagi.

Viljandi, kus Ilo-Ann kolmandat aastat elab ja töötab, on Tallinnast väga erinev. Vahel ütleb Ilo-Ann ikka, et läheb nädalavahetuseks linna, kuid parandab sedamaid, et Tallinna, sest muidu põlised viljandlased solvuvad.

“Viljandi on imeilus, rahulik ja nunnu. Ta pole linn, pole ka maa, pole alev... Selle jaoks polegi sõna, mis Viljandi on. Mitte et ma ütleks, et ma tahan linnas elada – pigem elaksin maal, aga siis täitsa maal. Ema on mul istutamisfriik, tal on imeilus aed. Minul veel ei ole, aga võib-olla tulevikus? Lapsepõlve maakodust on mulle see unistus jäänud.”

Edasi lugemiseks: