Mida räägivad minu geenid?

Jah, ma tean, et mu täditütar Ester suri rinnavähki 45aastaselt. Noorelt. Ka tema ema maadles sama haigusega. Mina aga olen tahtnud mõelda, et mind see ei puuduta. Seni ongi see nii olnud.

Nüüd aga lasin teha geenitestid. Ma olen geenidoonor ja nende andmete põhjal lasin hinnata jämesoole- ja rinnavähi ning melanoomi riski. See on minu esimene kontakt personaalmeditsiiniga, et teada saada, mida mu geenid mulle võimaldavad.

“Vähi arenemise tõenäosus on nagu ämber ja geenidest tulenev risk täidab ämbrist kas natuke või poole. Sealt edasi täidavad ämbrit eluviisid ja juhus, kuni anum hakkab üle ajama,” seletab onkoloog Peeter Padrik.

Selgus, et 67% minuvanustel naistel on rinnavähki haigestumise risk väiksem ja ainult 32%-l veel suurem. Tunnistan, et esialgu mind see ehmatas, eriti teades pere­konna ajalugu, mis omal moel on ka kurioosne. Ema perekonnas oli kaheksa õde ja venda, aga ainult ühel õel ja tema tütrel oli vähk. Suur valim, aga miskipärast jooksis sõraline ainult ühte liini pidi.

Niisiis, enamikul on väiksem risk rinnavähki haigestuda kui minul.

Onkoloog Peeter Padrik, kes aitas geeniteste analüüsida, rahustas mind. Esiteks: kuigi esialgu võib pilt tunduda hirmus, on mul risk järgmise kümne aasta jooksul haigestuda 1,9%. See on ikkagi väga väike tõenäosus. Tõsisem mure oleks siis, kui risk oleks mitu korda suurem – kui 90% samaealistel naistel oleks väiksem risk haigestuda kui mul.

Igal juhul soovitas Padrik osaleda rinnavähi sõeluuringus, mis on tänavu täpselt minu sünniaasta juures. See oli lihtne: vaba aeg leidus juba järgmiseks nädalaks, see võttis mu elust kümme minutit ja ma sain teada, et kõik on hästi.

Niisiis näitavad personaalmeditsiini geeniandmed minu isiklikku riski – see teave on üsna täpselt sihitud.