Eelmisel õhtul lõpetasin kirjatöö kell kolm öösel. Jäi tunne, et midagi peaks tekstis ümber tõstma. Aga nüüd võtsin faili lahti, täitsa mõtestatud jutt, kõik on paigas. Ja kirjutasin veidi juurde.

Siis läksin välja ja vedasin minema õunapuuoksad, mis ma olin eelmisel päeval võra kujundades maha saaginud. Nendest saab edaspidi saunapuid.

Pimeda piiril tõmban kummikud jalga, sumpan kõrkjastikus – pardid ehmuvad lendu.

Siis hakkas vihma sadama, ja nüüd on jälle tubane aeg.

Tavaliselt, kui olen linna­kodus Tartus, kirjutan õhtul hilja, kui maailm on vaikseks jäänud. Kasepääl saan kirjutada ka muul ajal, sest inimtegevust on siin maitsekas koguses.

Kirjutuslaud asub mul magamistoas. Kallutan ennast laua taga vasakule, näen puukuuri, ja puu­kuuri kõrvalt paistab Peipsi. Aknapragudest tuleb huvitava rütmiga mühin. Laine on täna hall, valge jänes peal – nagu kliister hakkaks üle keema. Mina sellise ilmaga järvele ei roniks. Peipsi füüsika on see, et ta on madal, aga suur, ja tuuled võivad ta kiiresti pööraseks ajada. Laine amplituud on lühike, paati tabab mitu lainet korraga. Ookeani ääres, kas või Kanaaridel, imestan alati, missuguste vannikestega inimesed kalal käivad. Peipsil peaks taolisega väga ettevaatlik olema.

Mõned käivad kuskil kohvikus kirjutamas. Või raamatu­kogus. Mul see asi nii ei tööta. Kasepääl ümbritseb mind elementaarne maainimese olme, muru niitmine, puude saagimine või keldrisse lõksu jäänud kärnkonnade päästmine. Need on kõik füüsilised tegevused ja füüsiline värk annab ajule energiat. Aju lahendab samal ajal kirjatöödega seotud probleeme, kui ma õunapuud pügan.

Mingi põline esivanemate koht see Kasepää mul ei ole.

Olin ammu ringi vaadanud, kust saaks endale suvemaja või asja. Ja et raamat “Serafima ja Bogdan” on kenasti müünud, ostsin tänavu juulis pangalaenu toel Kasepääle Peipsi kaldale selle maja.

Oma lapsepõlvesuved olin siin lähedal sisemaal Kirepi külas vanemate ostetud majas. Kirepi on üllataval kombel samuti vanausuliste elu­paik – vanausulised ei elanudki
ainult Peipsi ääres. Paljud “Serafima ja Bogdani” päriselust võetud lood ongi sealt pärit.

Kui oled noor, tunduvad niisugused asjad igavad, et keegi räägib oma elust – see on nii tavaline, see on igapäev! Takkajärele, eriti Brüsselis elades, jõudis kohale, kui huvitav see materjal tegelikult on. Inimeste elud siin planeedil, sõltumata nurgast, kus elatakse, on üldpõhimõttelt sarnased, ja seda enam jälgimist väärt – igalt poolt on midagi õppida.

Sajab. Tore on, et vahelduseks sajab. Sita ilmaga on väga hea kirjatööd teha.

Kuigi – kergelt ei tule mul midagi ka sita ilma korral.

Suvel kirjutasin maru vähe. Suvine aeg ei ole keskendumiseks hea. Eesti võiks endale jaanipäevast augusti alguseni kollektiivpuhkuse võtta, midagi ei juhtu. Suvel mingit projekti käima tõmmata oleks lootusetu üritus, parem patareisid laadida ja kogu lugu.

Muidugi on valdkondi, kus ühiskond peab suvelgi funktsioneerima, umbes nagu talveunes konn või karu peab life support’i süsteemid töös hoidma. Aga üldiselt võiks Eestis kehtida suveune režiim.

Just mõtlesin, et keedan lõunaks makarone või kartuleid.

Ega kirjutada ei suudagi kaheksat tundi ööpäevas. Täitsa mõistlik on vahepeal süüa, teed juua, ja karmoškat mängida. Ja midagi füüsilist teha.

Mu uus raamat võtab hoopis teise temaatika kui “Serafima ja Bogdan”.

Kallutan end laua taga vasakule, näen puukuuri, ja puukuuri kõrvalt paistab Peipsi.

Järjest rohkem mõeldakse välja igasugu tehnikaimesid, aga mida hoogsam on progress, seda rohkem räägitakse, et asjad on ilgelt pekkis.

Kui keegi ütleb, et elektri­auto on kõige vähem loodust saastav asi, mis olla saab, on see naiivsuse tipp. Elektriautode akude tootmine ja hilisem utiliseerimine on tohutu probleem.

Mu linnakodu on 1911. aastal ehitatud puumajas. Vaatan õudusega vana maja energia­tarvet ja võrdlen sellega, kui vähe vajavad energiat praegusaegsed majad. Kaine arvestuse järgi tuleks kaunid miljöö­väärtuslikud kvartalid buldooseriga siledaks tõmmata. Samas on vanad majad väga nunnud.

Kuidas oleks õige? Kus on mõistlikkuse piir? Kui neid asju nõks vähem reguleerida, lükkab nähtamatu käsi asjad kiiremini paika.

Jalutuskäikudega rannas on siin Peipsi lõunapoolses osas nirud lood kõrkjastikku on jube palju. Tuleks tuua kuskilt mingid sarvedega elukad, kes kõrkjad ära sööks. Et kui keskkonnaamet küsib, siis meie ei tea midagi, küllap on siin vanapagana käsi mängus! Salosaarega Lämmijärves on ju siuke värk, et kui inimene sinna ehitusmaterjale viib, et midagi tegema hakata, tuleb pigem varem kui hiljem Vanapagan ja kannab kõik laiali.

Ikka sajab. Väga hea. Teismelisena tundusid vihmad ja lörtsid väga koledad asjad. Sügis ka. Enam see nii ei ole. Teen pliidi alla tule. Klassikaraadio mängib. Mul on kõik Tšehhovi kaheksa punast köidet Kasepääl kaasas. Loen. Tšehhov tabab inimtüüpe täiesti geniaalselt. Ja samas ei ole paatoslik ega naiivne nagu Dostojevski.

Pimeda piiril tõmban kum­­mikud jalga, sumpan kõrkjastikus – pardid ehmuvad lendu.

Ja siis algab kirjutamise aeg. Kui mõte enam ei jookse, kobin kesköö paiku magama. Läbi peenikeste pragude topeltraamiga akende vahel kostab kummaline faasiefektiga mühin. See on järve hääl, mis hea kaaslasena mu und hommikuni saadab.

Lugu ilmus 2018. aasta Eesti Naise oktoobrinumbris.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid