Õpetaja elukutse ON ülev ja tore. Nutan harva, aga siis oli küll nutumaik suus, kui eelmisel kevadel lugesin ühe kooli­teemalise artikli alt kommentaari, et mille eest need pedagoogid küll palka saavad, kui kogu töö teevad ära lapsevanemad. Ma seisin keset kööki, nutuvõru suu ümber, sest just oli lõppenud 17tunnine tööpäev ekraani ees. Ja arvata, et distantsõppe ajal on õppekvaliteet langenud ning seepärast peaks aasta üldse vahele jätma ja uuesti alustama, on vale. Mina kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja - mul on ka 9. ja 12. klass, kes lähevad eksamile - võin kinnitada sirge seljaga ja täie teadvuse juures olles, et lapsed ei ole rumalamaks jäänud, aga räägin ainult oma õppeaine seisukohast.

Traagiline on hoopis see, et koroona ajal on sotsiaalne suhtlus vähenenud, ma ei soovi, et lastest saaks tulevikus egomaniakid, kel on raske kollektiivis tegutseda.

Kuidas see eriline õpetaja videotundidesse loomi kaasab, millise üllatava austusavaldusega tähistab oma õppurite koolilõppu ning mida ütleb ühiskonnas levinud lumehelbekeste generatsiooni eelarvamuse kohta, loe edasi juba artiklist.