KUULA ja VAATA | Kristiina Heinmets: julgeme olla naistena erinevad, aga emadena peame olema ühesugused
Stuudios on Heidit Kaio ( Eesti Naine), Mari-Liis Helvik (Anne&Stiil), Siiri Kirikal (Oma Maitse) ja Kerttu Jänese (Pere ja Kodu).
Saadet hakkasime planeerima jaanuaris, kuid koroonaviiruse sekkumise tõttu õnnestus peatoimetajatel ühe laua taha koguneda alles mais. Põhjus Eesti Naise kutsel ühise laua taha koguneda oli seegi, et aastal 1924 ilmus Helmi Mäelo ettevõtmisel esimene Eesti Naise ajakirja number. Tema oli ka emadepäeva traditsiooni maaletooja Eestis.
Kui naiseks olemise multifunktsionaalsus ja erinevate valikute aktsepteerimine on ühiskonnas muutunud normaalsuseks, siis emaks saades peab naisest saama ilmeksimatu, ideaalne kõikehõlmava headuse kehastus. Ühiskond seab emadusele kõrged standardid.
Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja alustab saadet mõttega: "Me oleme naistena erinevad, aga ka emadena väga erinevad. Ei ole olemas ühte ainuõiget viisi olla ema. Ei pea emana käituma moodi kõikides olukordades. Millal panna laps lasteaeda? Kui kaua peab last imetama? On palju erinevaid viise olla ema. Minu jaoks on oluline viia emadeni ajakirjas lugusid, mis on Päris Elust, mitte retušeeritud ilupildid. Ideaalset ema ei eksisteeri.“
Anne&Stiili peatoimetaja Mari-Liis Helvik lisab: „Minu meelest on just vanaemad viimase aasta jooksul jäänud koroona kriisi tõttu tähelepanuta. Inimlik kontakt ja kallistus on nii oluline osa meie elus.“
Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio ütleb, et palju naised kaotavad hääle 60+ vanuses ja neid justkui ei ole olemas ühiskonna jaoks: „Tuleks aga vaadata suuremat pilti, kunagi pole hilja alustada ja õppida elus uusi asju. Ma alustasin aasta tagasi nii laine-, kui lohesurfiga (kõik naeravad stuudios). Kui palju mulle öeldakse, et see pole eakohane! Mis mõttes?! Öeldakse, et hakkad teismeliste poiste alaga sellises vanuses tegelema! Aga miks mitte!? Suurimad vanglad me ehitame ise enda sees.“
Oma Maitse peatoimetaja Siiri Kirikal lisab, et kuigi ei tahaks kinnitada klišeelikku lauset: „Armastus käib kõhu kaudu”, siis emaks olemise juures on toidu valmistamine, nagu vastsündinu imetamine, on emaks olemise oluline osa. Meie maitsemeel areneb juba lootena, mida sööb ema, sellega harjub ka sündimata laps. India vastsündinute vürtside taluvus olevat suurem kui põhjamaa täiskasvanul.“
Emad väljendavad oma armastust läbi toidu. „Olen avastanud ka enda juures selle omaduse. Kui tütar tuleb Tartust nädalavahetuseks koju, siis mina uurin esimese asjana: mida sa süüa tahad? Arvasin, et olen see ema, kes eelistaks hoopis restorani minna sööma. Kust tuli minusse see emalikkus muretseda söögi pärast, kui olen varsti 20 aastat veetnud pliidi ääres ja võiks tahata vabaks saada?“ naerab Heidit koos teiste naistega.
Mari-Liis lisab: „Minul tuleb ema mulle külla omatehtud toiduga, kuigi olen alati ise laua katnud. „Proovi, maitse, kui hea,“ ütleb ema. Mõtlen, et küll küllale liiga ei tee. Minu ema valmistab parimat toitu!“
Kerttu lisab mõtisklevalt: „Mulle meeldis teha süüa enne lapsi, siis oli see protsess vabam ja mängulisem. Täna on õnneks olemas nii Wolt ja Bolt, kui ei jaksa pidevalt süüa teha.“
Emadena unustame tihti kõige lihtsamad asju. Kerttu meenutab, kuidas imetleb emasid, kes saavad alati kõigega hakkama. „No need lasteaia pildistamised, kui unustad valge triiksärgi ning lipsu kaasa pakkida. Jooksed koju asjade järgi ja mõtled, kuidas teised suudavad.“
„Mina kolme lapse emana võin öelda, et tegelikult on see üks stressi sümptomeid. Kui unustamist on palju, siis järelikult on stress suureks läinud ja aju hakkab vähem tähtsaid teemasid eest ära lükkama,” analüüsib Heidit.
Me kõik avastame endas mingil hetkel oma ema iseloomujooni, mida ei osanud oodata. „Ütleksin, et headus on minu ema sünonüüm. Mida vanemaks saan, seda paremini mõistan, kui lihtne on negatiivselt ja salvavalt reageerida. Kui võtad hea südamega ja avatult, siis lahenevad keerulised olukorrad paemini. Astu samm tagasi ja võta hetk, et mõelda kõik läbi, enne, kui välja plahvatad,“ soovitab Mari-Liis.
Heidit mõtiskleb, et meie emad olid veel suuremates raamides ja nendest raamidest välja astumine oli täielik tabu. „Eesti ühiskond on olnud nii suurtes muutustes, et minul on raske samastuda oma lapsepõlve ühiskonnaga, kuigi see on minu ajastu, kus üles kasvasin.”
Kerttu lisab: “On kindlasti teatud asjad, mida vanemad ei peaks põhjalikult lastega jagama ka praegu, aga minevikus oli täiesti mõeldamatu, et näidataks pere probleeme või räägitaks. Samas lapsepõlvest saadik tean, et minu ema on kõige parem inimene. Minu kui lapse jaoks oli ema hellus nii hõlmav, et unustasin kõik muu.“
Kui palju me alateadlikult oleme omandanud enda ema kombeid ja avastame nende olemasolu ise emaks saades? Kui oluline on osata märgata ja toetada üksteist emana? Emaks olemine on praegusel ajastul õnneks loomingulisem protsess ja mitte nagu nõukogude ajastul trummipõrina taktis kiirjooks.
„Olen emalt võtnud kaasa oskuse andestada, pidevalt uusi võimalusi anda,“ laiendab Siiri mõtet. Võimaluste andmine muutub, kui lapsed kasvavad. Teismeeas andestus muutub ja oluliseks saab, et sa oled laste jaoks olemas, kui neil on seda vaja, mitte siis kui meil on neid vaja. Suhtlemist ei olnud vanasti nii palju. Iga pere elas kui omas mullis ja soorollid olid kindlate reeglite järgi jaotatud. Emotsioonidest ei räägitud, ega seletatud lahti enda tundeid.”
Kerttu lisab, et emana on suur väljakutse leppida asjadega, mis ei ole meil emadena esimene valik. Ehk isegi vastukarva?
Heidit analüüsib: „Mul on kodus kolm teismelist last. Mingil hetkel tabasin end mõttelt, et ükskõik, mida nad teevad, ma armastan….“
„Emana tuleb osata leppida ja teha otsus, et mingid asjad on nii ja nii need jäävad,“ lisab Siiri. „Tuleb õppida lapsest lahti laskma, sest laps laseb sinust lahti. Usaldus on oluline! Aga kuidas sa seda teed kerge südamega, kui oled hoidnud teda 14 aastat oma kaisus. Ta on olnud sinu kullakene. See on raske tunne, millega tuleb toime tulla. Endal hakkas ka imelik, kui sain aru, et olen aeg-ajalt see kuri ämm,” naerab Siiri.
“Ma olengi see töine ema, kellel ei ole kunagi olnud aega lastega põrandal puust autodega mängida. Minul on pakkuda oma lastele midagi teistsugust ja teisi väärtusi ja ma ei leia, et see on halb või vähem väärtuslik. Olen avastanud, et lapsed on üllatavalt paindlikud, nad võtavaid meid nii nagu me oleme,“ naerab Heidit.
“Me kõik tuleme kusagilt ja läheme kusagile, emaks ei saada tühja koha pealt,” sõnastab Siiri emaks olemise ühe lausega.
Mari Liis: „Minu jaoks on ema sõber. Mul on olnud emaga alati dialoogi võimalus. On olnud oluline teadmine, et mul on alati olemas vestluspartner, kes ei anna hinnanguid, vaid ta kuulab mu ära.“
Kerttu lisab: „Minu ema oli alati minu jaoks olemas. Olen teadnud, et olenemata kui kõrgelt ma kukun, siis ta on minu jaoks alati olemas. Soovin, et minu lastel oleks ka see tunne olemas.“
Siiri on tänulik, et tema ema lasi tal ise tegutseda, ega takistanud loomingulisust ja see õpetas võtma vastutust. „Näiteks panin lapsena kingad jalga ja uisutasin köögi põrandal kapist võetud kuivainete peal. See lapselik loov lähenemine. Ema ei tapnud ära minu rõõmu õnnehetkest, kus ma tegin midagi enda jaoks midagi erakordset.“
Heidit tunnistab, et ta ei sarnane oma emaga ja sõbrannalikku suhet neil ei olnud. „Me ei osanud suhelda kui sõbrad. Ühiseks jooneks on oskus luua kindlale vundamendile turvalist keskkonda, mille juurde käib ka materiaalsus. Meie mõlema jaoks on olnud oluline laste hariduslikud võimalused, trennid ja hobid.“
Kuula taskuhäälingu saatest, kuidas tähistavad ajakirjade peatoimetajad emadepäeva oma perega, millised on nende perede traditsioonid. Kui olulised on tähtpäevad peredes? Miks või kas, peaks neid alati tähistama. Mis on nende südamlikumad hetked emadena ja mida lapsed on neile kinkinud?
