Ilusa argipäeva kiituseks

Aiandusguru Eva Luigas (56) ütleb, et aed on nagu inimeseks olemine – see ei saa iial lõpuni selgeks või valmis. Tal endal on näiteks praegugi raske uskuda, et Räpina aianduskooli minek oli uue, praeguse elu algus.

Räpinasse õppima läks Eva 14 aastat tagasi. Ja ostis ta esimese asjana kübara – laia äärega, elegantse punutud peakatte. Seda pole ta rohkem pähe pannud kui see ainumas kord poes. Selgus, et kübar on liialt suur, vajub ninale. Ent kooliminekuks siiski hädavajalik ost. „Mul on väga tore seda kübarat v a a d a t a!” leiab Eva.

Tuli dendroloogiatund, Eva marssis kohale, kleit seljas, kontsakingad jalas. Imestas: kuidas saab dendroloogiaaine klassiruumis toimuda? Selgus, et ei saanudki. Mindi parki. Eva seisis, kontsad mudas. Öeldi: kuhu kooli te oma arvates tulite?

Algus oli raske. Eva istus tunnis, kaustik ees, vaatas tahvlile... ega saanud üldse pihta, mida räägiti. Teda haaras õud: „Ma ei jaganud nii paljukestki, et teeks konspekti.” See oli korralik laks ego pihta. „Olin ahastuses. Mõtlesin, ei ole võimalik, et ma ainet selgeks ei saa. Aga tead,” – ta naaldub ette ja lausub sisendusjõuliselt – „ma olen hea guugeldaja, ma olen arvutis ikka väga kibe tädi, ma tegin endale asja selgeks!”

Kui tuli sügis ja aeg uuesti koolipinki minna, teadis Eva, mis värk on. „Juba küsiti mu käest, mida arvan sellest ja tollest. Hekseldasin läbi kõik eestikeelsed aiandust käsitlevad teosed, mida saada oli, lugesin nagu loom. Kogu see vähene raha, mis oli, läks joonelt raamatute ja riiete peale, millega põllule minna.” Ja mõistagi ei tohtinud rõivad koledad olla.