Juhus või vääramatu saatus?

Maailm on kreenis: koroona murrab miljoneid, hoolimata inimeste rahvusest ja usutunnistusest. “Kas meid juhib saatus või on igaüks ise oma saatuse sepp ja õnne valaja?” arutleb ettevõtja ja maailmarändur Mart Kuusk.

Aastal 2002 seisin nelja sõbraga Ulaanbaatari ääre­linnas, ratas käekõrval. Asfaltkattega tee lõpus või alguses – sõltub, kust poolt vaadata. Tee lõppes, algas Gobi kõrb. Ees laius silma­piirini ulatuv kergelt lainjas liivane tühjus.

Seisime punktis, kust algas meie teekond ratastel ümber maailma, kuigi sel hetkel me seda veel ei teadnud. Teadsime vaid, et kuidagi peame end nelja kuuga väntama Ulaanbaatarist üle Himaalaja aheliku Katmandusse. Kerge tuul puhus näkku. Tundus mõnus. Ka seda ei teadnud me seal passides, et vastutuul ja mäed saavad me suurimateks vastalisteks matkal kuhugi ei tea kuhu.

Ausalt öeldes ei teadnud me sellest, mis meid ees ootab, suurt midagi. Peale selle, et kuhugi jõudmiseks tuleb asuda teele. Nii me siis istusime ratta selga ja hakkasime väntama. Tarmuka rumalusega julgelt oma saatusele vastu, varustatud usu, lootuse ja hunniku varukummidega. Valmis halvimaks ja lootes parimat.

Tunnetatud paratamatus

Nüüdseks, kui meie kollektiivne transpordivahend Maa on teinud 19 tiiru ümber Päikese-nimelise tähe, oleme end jupikaupa vändanud Limasse. Seljataga on üle 20 000 sõidu­kilomeetri ja poolteist aastat higistamist ratta­sadulas. Lapiku maa teooria pole endiselt meie poolt kinnitust saanud, üle maailma ääre pole me pudenenud. Lootus on, et kui maakera on siiski ümmargune, peaksime kunagi tagasi jõudma sinna, kust teekond alguse sai. Ulaanbaatari ja Gobi vahele.

Ega me täpselt tea, lihtsalt usume. Inshallah!

Olen maailmavaatelt või usutunnistuselt ateist. Asi, mida ma islamimaades seigeldes kategooriliselt salgan, muutudes sujuvalt passiivseks kristlaseks, sest jumala eitamise või sümpaatiaga budismi vastu tekib ainult hunnik mitte­vajalikku segadust ja jama.

Mulle sobib aktsepteerida kõrgemate jõududena loodusseadusi. Raskusjõuga pole mõtet vaielda, teiselt korruselt lendu tõusmine lõpeb suure tõenäosusega kontide murdmisega jne. Üldises plaanis ei vaeva ma oma pead sellega, kas kõik, mis toimub, on üks suur juhuste summa või aegade lõpuni kusagile kirja pandud vääramatus, mille eest mingi nipiga peitu ei poe. Tundub tõene, et kõik, mis puudutab bioloogilist kesta, milles toimetan, allub eeskätt geneetiliste algoritmide ja keskkonna vastastikustele mõjudele ning “vaba tahe” on vaid ahas valikuruum kahe relsi vahel. Tunnetatud paratamatus nii-öelda.

Samas pean tunnistama, et selles loodusseaduste põhises ning igati ratsionaalses süsteemis, kuhu olen oma rattaga (ja ilma) sattunud, on kohti ja hetki, kus on nii valus ja halb, et olen sügavas ahastuses anunud kõikvõimalikke jumalaid lõpetada see piin.

Tõustes rattaga Khardung Lale, 5600 meetrit üle mere­pinna, hapnikunäljas pilt silme ees virvendamas.

Jõllitades Punase mere rannikul Jeemenis öist tähistaevast, rai mürk kehas ringlemas, ja väherdes ennekogematus valus...