16aasta vanusena teatas Kätlin vanematele, et kolib minema. “Ema ütles, et küll ma tulen veel tagasi, aga ma ei tulnud.” Aastaid hiljemgi, kui Kätlin liitus politseiga, armastas ta kirglikult enesekaitse­treeninguid, kus iga löök lisas usku, et talle ei saa keegi haiget teha.

Kätlin sündis perre, kus isa tigedalt purjutas ja ema rabas tööd teha. Väikses-vaikses Tori Jõesuus oli neil maja tükkis loomade, viljapuude ja laia aiamaaga. “Mul on kaks nooremat õde ja ema oli kogu aeg ära. Ma ei mäletagi, kui väike ma olin, kui tegin ise meile süüa! Kõige noorema õega on mul seitse aastat vahet ja temast sai mu esimene laps. Kui õde sai kolmekuuseks, pidi ema uuesti tööle minema, nii et ta õpetas mulle kella ja kuidas õel mähkmeid vahetada. Külatädid on hiljem rääkinud, et kärutasin õega küla vahel ringi nagu väike emme. Mul polnud mängunukku – õde oligi mu nukk! Kui ma kodust ära läksin, oligi kõige raskem see, et tema jäi maha.”

Ent ära läks Kätlin esimesel võimalusel. 16aastaselt oli ta leidnud armastuse – endast kaheksa aastat vanema meremehe – ja 17aastaselt ootas esimest last. “Jumal, ma olin ise laps, aga ei tundnud kordagi hirmu! Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et kõik mu kogemused teevad minust selle inimese, kes ma praegu olen. Kui ma oleksin kasvanud vati sees, siis võib-olla poleks mul sellist ambitsiooni, et ise hakkama saada?”

Edasi lugemiseks: