Minu päev: Aivar Juhanson
Lapsepõlves mulle meeldis ärgata, kui köögist kostsid söögitegemise hääled ja läbi uksepragude imbusid lõhnad. Ja kui juhtus olema kevadine aeg ja avatud aknast kostis linnulaul, sai kokku kombinatsioon, mis tähistab tänini minu jaoks muretut lapsepõlve. Kiiret pole, võib veel mõnuleda. Võib-olla undki näha.
Mõni päev tagasi ärkasin üles teadmisega, et tulin Kadriorust, kus andsin president Kersti Kaljulaidile nõu. Ta murdis pead, kuidas tõlkida vene keelest eesti keelde ühte sõna. Seda sõna ennast ma ei mäleta, eestikeelne vaste, mida Kaljulaid pakkus, oli poiss. Mina soovitasin kasutada sõna semu. President oli nõus.
Unenägudes lendan ma kõrgelt. Kunagi seisin lillelisel aasal, võtsin hoogu, ajasin hõlmad laiali, tõusin õhku, lendasin üle mere ja tiirutasin Turu vanalinna kohal. See unenägu oli mu esimene Soome-reis.
Ma olen lennanud kunstiinstituudi (praeguse kunstiakadeemia) lae all ringi nagu kärbes. Kusjuures aula oli pime. Olen ujunud jões silla varemete vahel ja vaadanud ennast kõrgelt kaldaservalt. Olen sõitnud Tallinn-Türgi Auruvaba Rongiga (mida iganes see ka tähendab) Balti jaamast Tondi jaamani. Jooksnud põlvest sirgete jalgadega kiiresti-kiiresti mäkke (mingid koopamehed ajasid taga) ja paiskunud õhku nagu ralliauto. Une ja ärkveloleku piiril olemine on huvitav aeg.
Teisipäeviti läheb uni otse tööks üle – voodis vedeledes mõtlen ma välja Eesti Ekspressi persoonipildi lõpliku versiooni. Eelmisel õhtul (esmaspäeval) olen näo valmis joonistanud. Teisipäeva varahommikul tekivad juurde jalad ja käed ja muud vidinad ja ma saadan pildi toimetusse ära.
