Kas paus kannab?
Pea kõigis statsionaarsetes ja ka projektiteatrites on ootamas lavastused, mis olid juba läinud kevadel välja kuulutatud ja kuhu oli müüdud just nii palju pileteid, kui toona kehtinud piirangud lubasid. Aga siis jäi etendus ära. Leiti uus mänguaeg ja paljud külastajad ei müünud pileteid tagasi. Ja nüüd, uue koroonalaine ja riigi uuesti lukku keeramise tõttu lükati väljakuulutatu taas kord edasi. See on kahetsusväärne, aga reaalsus.
Eesti Draamateatri kunstilise juhi Hendrik Toompere nooremaga kõneldes jõudsime jutuga sinna, et uute lavastuste publikule näitamiseks tuleb vanemad lavastused mängukavast maha võtta. Hendrik küll rõhutas, et see nii ju käibki repertuaariteatris, aga ei mina ega tema saanud mööda kartusest, et praeguse olukorra tagajärg, mida kogeme piirangute lõppedes, on enneolematu. Võib tekkida seis, et pakkumine ületab nõudmise. Kas publikul jätkub aega ja raha, et kõike näha? Kas mõni lavastusprojekt läheb pankrotti?
Praegu ei tea me sedagi, kas piirangud jätkuvad ka pärast selle loo kirjutamise ajal kehtinud tärminit – 25. aprilli. Tahaks loota parimat.
Serafima ja Bogdan
Tartu Uue Teatri eelmisel suvel esietenduma pidanud “Serafima + Bogdan”, mis on Vahur Afanasjevi populaarse romaani teatriversioon, peaks uute plaanide järgi esietenduma 31. juulil. Mängupaik on Peipsi ääres Kolkja külas. Juba aprilli esimesel nädalal oli 11 etendust välja müüdud. Pileteid saab osta veel seitsmele. Lavastuse produtsendi Maarja Männi sõnul mahub üht etendust vaatama 600 inimest. Seda klausliga, et pole piiranguid.
Ma pole meelega lavastuse käsikirja lugenud. Lavastaja on Ivar Põllu ja olen pea alati üllatunud tema kui dramaturgi oskustest ja võimest kirjandust teatrikeelde tõlkida. Lavastuse lühike tutvustus tekitab uudishimu nagunii. Ivar Põllu kirjutab: “Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud.” Ja siis tuleb nõukogude võim – eestlased, miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab kaduma ja kui saabub jõukus, siis nagu ütleb lavastuse tutvustus: “Jõukusega hakkama saamine ja iseendaks jäämine on keerulisem.” Selle Peipsi-äärse tendentsi saab ju enamikule maailmast külge mõelda. Suur lugu kindlasti.
Ka lavastuse meeskond on selline, et... jah seda lausa peab nägema. Lisamõnuks ju ka retk Peipsi äärde, mis ühegi eestlase kultuuripildile kahju ei tee.
Narva karma
Just Tartu Uus Teater tõi oma lavastusega “Kremli ööbikud” tuhanded eestlased Narva. Üsna samal ajal sai valmis ja hakkas tegutsema Narva Vaba Lava. Üks selle suve huvitavamaid teatrisündmusi mu jaoks ongi seal kavandatav Vabaduse festival. Plaanitud on see 17.–21. augustini. Festivalile kutsutakse väiketeatrid riikidest, kellel on tõsiseid probleeme oma vaba sõna levitamisega ja kus viimastel aastatel on teatritegijail olnud kokkupuuteid loomingulist tegevust piirava tsensuuriga. “Tegemist pole vaid idariikide probleemiga, markantseid näiteid on võtta ka siitsamast Euroopast, Ungarist ja Poolast, kus tsensuur mõjutab üha rohkem vaba loomingut,” kirjutatakse festivali kutsungis.
Korraldajatele, samuti osalevatele teatritele ja festivalikülalistele on tähtis, et festival toimuks just Narvas, mitte kusagil mujal: “Asub ju Narva kahe erineva tsivilisatsiooni vahel – ühelt poolt lõpeb Narvas vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on see jällegi vaba maailma alguspunkt. Narva vajab sedalaadi suurt rahvusvahelist sündmust, kuna festival tooks linna turiste nii Eestist kui välismaalt ja käivitaks kohalike kodanikuaktiivsust. Lisaks annab vabaduse kantsiks olek märgilise pöörde Narva kuvandile.”
Olen näinud festivali plaanitavat täisprogrammi ja kinnitan, et see on muljetavaldav. Lavastus Kõrgõzstanist, Ungarist, Poolast, Rumeeniast ja Venemaalt. Sealhulgas lavastus, mida näiteks Venemaal mängida ei saa ja mida mängitaksegi Euroopas. Etendused on kavas Narva eri paigus: Vaba Lava Narva teatrikeskuses, Rugodivi keskuses, Narva muuseumis ja Kreenholmis. Tean ka plaani korraldada festivali ajal kohtumisi maailma tuntud teatrispetsialistidega, et rääkida kunstniku vabadusest ja arutleda nähtu üle. Millal siis veel oleks seda parem teha kui piirangute lõppedes!
Praegustes oludes on Vaba Lava juht Märt Meos veel kidakeelne festivali reklaamima. Kui kõik läheb plaanipäraselt, kuuleme festivalist täpsemalt juba mais, nii et hoidke silmad-kõrvad lahti.
Drive-in-teater
Teater autoaknast. Taas tuleb rääkida Taru Uuest Teatrist, kes plaanis Eesti Rahva Muuseumi B-parklas lavastust “Kõigi piirangute lõpp” mängida juba aprillis. Piirangud ei lõppenud, vaid pikenesid. Nüüd on esietenduse kuupäevaks 6. mai ja sellele järgneb veel seitse etendust. Teater on esietenduse edasilükkamise suhtes üsna irooniline, kirjutades: “Autoga sõitmine on lubatud, parklas parkimine on lubatud, teenuste osutamine ja drive-in-kaubanduse korraldamine kaubanduskeskuste parkimisplatsidel on lubatud. Meie nägemuses võiks ka drive-in-teatri korraldamine kultuuriasutuse parkimisplatsil olla lubatud, kuid praeguste avalike sündmuste toimumisi keelavate piirangute tõttu ei ole.”
Mulle tundub, et irooniaks on põhjust. Ja heameelt teeb, et solgutamine pole enamikule teatritegijaist ja kontserdikorraldajaist andnud põhjust loobuda.
Hendrik Toompere noorem arutleb, et teatris ei ole kriisi, pigem on järelemõtlemise aeg – mis teater on, miks teater on, miks me seda teeme, mida me teeme – kunstile kasuks. Toompere kasutab väljendit, et teatris on paus. Meie asi on mõelda ja kui võimalik, siis ka näha, kas see paus kannab. Ja see, kuhu kannab, tekitab huvi ja uudishimu.
“Kui kõik piirangud ühel hetkel langevad ning elu võiks justkui pihta alata, kas siis enam oskaks? Kui ma olen vaba, kes teeb minu valikuid? Kui kõik saavad vabaks, siis mis saab minust?” Tartu drive-in-etenduse tutvustus ütleb, et just need on küsimused, millele nad muu hulgas vastavad.
Kõigile vabadust soovides!
