Pirjo Jonas: minult on palju küsitud, et kui laulmine on nii raske, miks sa siis seda teed?
Vanemuise solisti Pirjo Jonase (40) elu dikteerib kapriisne instrument tema kurgus. Ta on harjunud otsima tasakaalu loobumiste ja elunautimise vahel.
„Minu ema on meenutanud, et kui ma sündisin, tundis ta kohe ära, et olen tema lastest kõige rohkem tema moodi. Nagu oleks iseennast kätel hoidnud. Ja ehk just seetõttu oli ta minu vastu eriti nõudlik,” räägib Pirjo. Kui põhikooli tunnistusel oli viite seas üks neli, küsis ema – aga miks see pole viis?
Nõudlikuks on kasvanud ka Pirjo. Teiste, aga eeskätt iseenda vastu. „Ma sundisin end juba lapsena ise. Harjutasin klaverit, hambad ristis, ja ükskord lõhkusin isegi kraadiklaasi ära – kui valenoodi pärast metsikus vihas vastu klahve virutasin, kukkus see maha ja elavhõbe lendas üle terve põranda laiali!”
Pirjo oli juba lapsena keskmisest andekam, intelligentsem, ilusam ja töökam. Aga isegi praegu on ta endaga rahul üliharva.
„Ma kadestan muusikuid, kelle pill pole nende keha sees,” tunnistab Pirjo. Kord esines ta vanamuusikaansambliga Corelli Consort. Keset kontserti rebenes viiuldaja Meelis Orgse pillil üks lambasoolest keel. „Ma jõudsin vaid ühe aaria laulda, ja juba oligi viiuldaja tagasi, keel vahetatud. Näidake mulle üht lauljat, kes nii suudab!” naerab Pirjo.
