Nõudlikuks on kasvanud ka Pirjo. Teiste, aga eeskätt iseenda vastu. „Ma sundisin end juba lapsena ise. Harjutasin klaverit, hambad ristis, ja ükskord lõhkusin isegi kraadiklaasi ära – kui valenoodi pärast metsikus vihas vastu klahve virutasin, kukkus see maha ja elavhõbe lendas üle terve põranda laiali!”

Pirjo oli juba lapsena keskmisest andekam, intelligentsem, ilusam ja töökam. Aga isegi praegu on ta endaga rahul üliharva.

„Ma kadestan muusikuid, kelle pill pole nende keha sees,” tunnistab Pirjo. Kord esines ta vanamuusikaansambliga Corelli Consort. Keset kontserti rebenes viiuldaja Meelis Orgse pillil üks lambasoolest keel. „Ma jõudsin vaid ühe aaria laulda, ja juba oligi viiuldaja tagasi, keel vahetatud. Näidake mulle üht lauljat, kes nii suudab!” naerab Pirjo.

Pirjo ei saa käia õhtul enne esietendust baaris, lobiseda etenduse päeval sõbrannaga pikalt kohvikus ega teha enne proovi intensiivset trenni. Lisaks varitsevad lauljaid mitmed muud ohud. „Kuidas säilitada rõõmu laulmisest, kui peab muudkui muretsema, et mitte haigeks jääda?” Kord käis Pirjo Itaalias esinemas nii, et peaaegu ei väljunudki hotellist. „Olin taastumas koledast viirushaigusest, köhisin nagu hobune ja käisin ainult inhalaatoriga ringi, sall ümber kaela. Mis elu see on?” Tollane töökultuur oli pigem haigusi ignoreeriv ja nägi ette, et laulja peab igal juhul laulda suutma. Kes oleks osanud arvata, et möödub paar aastat ja üks väike õel viirus lööb kogu maailmakorralduse sassi?