Piiripeenar
Endisajal oli kahe põllulapi vahel piiripeenar, mis hoidis lahus odra kaerast ning andis asu putukarahvale ja lubas vabaduse taimeriigile. Kolhoosikord kündis põllud kokku, nii et silmapiirini hakkas laiuma ükssama rukkisort. Riik on tagasi tulnud, kuid mitte endises ilus – värvilise lapiteki asemel katab silma ulatuses maad üht tooni kõrtemeri. Üha võimsamale traktorile ja muule raudloomale peab jaguma ruumi ning otstarvet.
Näib, et piiripeenar on hääbunud ka inimeste vahel. Globaalses mõõtmes kasvatatakse võrdõiguslikkust, aga selle saavutamiseks tuleb inimsuhteid kõvasti mürgitada, et tõrjuda teistsuguseid. Kas on kaugel aeg, kus anekdoot kolme rahva esindajast ei tundu poliitkorrektne ja taaskord tuleb selle rääkijal kus tarvis aru anda. ERM juba nimetab Viiralti graafikat ümber. Kas tõuseb tõsiusklik ametnikukäsi kärpima “Kevadet”, peaks ju Joosep Toots tunduma koolikiusaja ja pastorivaenaja ning Tõnisson klassivihane pahategija. Mis jääb järele meie (kirjandus)klassikast, kui elulust ja rahvuslik õiglustunne nimetatakse ümber millekski keelatuks.
Inimese ainukordsust märgatakse ja märgitakse. Just liialdatud elemendi läbi tuntakse ära karikatuuril kujutatud isik. “Eesti kõnekäändude” 2000 lehekülge pakub tuhandeid sõnu, millega märgiti külakondse välimust või iseloomu. Seal on räigeid rämedaid ütlemisi, aga on ka pigem humoristlikke pildistusi, nagu pulstpea, karvamadis, hobusenägu, nirknina, sääsereis, täiskeret mees, punnsilm või pudeliori, odratolgus, lõmpsvidrik, täipung, kihusaba, rabakarask, salakoi, vedelvorst. Küla kasvatas oma kodanikku. Ihulikke iseärasusi peeti naljakaks, olemuse puudujääke pigem pilgati. Pilke ja nalja piiripeenar võib olla umbrohus, peaaegu märkamatu. Eks ütle Cicero: adhibenda est in iocando moderatio (naljatamisega tuleb piiri pidada). Tõsi see.
Kuid piiri pidamisega tuleb ka piiri pidada. Tänapäeva naisõiguslased kutsuvad naisi otsima lapsepõlvestki üles kõik ahistamisjuhused, kuni selleni välja, kui avati uks, pakuti istet, öeldi kompliment või aidati mantel selga. Härrasmehe žest tõlgitakse seksistlikuks vihjeks. Olla naine on nende meelest alandav, sestap ei tohiks mees sellele kuidagi viidata. Ma arvan, ENESEVÄÄRIKUSE PUUDUS on see, mis nõuab väärikuse kaudset korvamist. Ei väida, et ahistamist, alandamist, ärakasutamist pole olemas, kaugel sellest! Siiski tundub, et eneseväärikat naist ei kipu alandama isegi enesevääritu mees.
Aga moevoolu vastu ei saa. Näha ennast ohvri rollis on tänapäeva trend. Me too! sosistatakse või kilgatakse üksteise võidu. Mina ka, mind ka! Süüdlaste otsimine ja kättemaksu plaanimine annab päevadele sisu ning jätab enesetunde, nagu oldaks kõik teinud oma elu parandamiseks. Ometi saab ammuseid asju vaadata teisest peeglist, võib-olla teise poole silmade läbi, õppida neist ja saata madalad emotsioonid kõiksuse prügikasti.
Piiripeenar on umbrohtunud mitte ainult pilke ja nalja, vaid ka nende alaliikide – huumori, kalambuuri, allegooria, paradoksi, iroonia, groteski, sarkasmi, absurdi – vahel. Kes neid veel eristaks, kui enamik inimesi ei tunne ka viljavõrseid, ükspuha kas nisu või kaer. Pandagu silt juurde! “Vihakõne” sildistamise katse on eestlaskonna juba vihaseks pööranud. Ühed arvavad, et toimub suukorvistamine, teised, et ongi vaja suukorvistada, tulebki karistada, ka neid, kes paksule ütleb paks või mustlasele mustlane või venelasele venelane. See osatab ju paksude ja mustlaste eneseväärikuse puudumist, kuna nood võivad arvata, et ka teised ei pea neid küllalt väärtuslikuks. Nii näikse arvajatest arvavat need, kel on arvamise eelisõigus.
Eesti kõnekäändude kaks paksu köidet veenavad meid, et eesti keel ongi mänguline ja sõna-sõnalt ei maksa midagi võtta. Kui sülitaks vee suust ja teeks ülejäänud eurooplastele selgeks, et selle mulla peal ei vihata kedagi, me oleme lihtsalt üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast, / hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber, / hoida maailma oma ainukeses peeglis, nagu on mõtisklenud Paul-Eerik ikka Liivist mõeldes.
