Eesti naine 1920.–1930. aastatel

Jätkame eelmises ajakirjanumbris alustatud teemal: millised esemed ERMi kogudest peegeldavad kõnekalt eestlannade eneseteadvuse tõusu sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal. Milliseks muutusid moodsa naise kodu, riietus ja elustiil?

MOODSA DAAMI VÄLIMUS

Hommiku­mantel

“Kas on hommikumantel naisele hädavajalik?” küsis 1939. aastal Jutuleht. Vastus kõlas: ilmtingimata, iga naine vajab hommikumantlit, sest selle saab kergesti selga tõmmata pesema või öösel nutva lapse juurde minnes.

Hommikumantel hakkas Eesti naiste rõivastusse jõudma 1930. aastatel. Eeskuju andsid muu hulgas Hollywoodi filmid, mille kangelannad kodus moodsates hommikumantlites ringi liikusid. Ajakirjad panid siiski südamele, et kombekal naisel ei sobi hädavajalikust kauem hommikumantlis ringi joosta. Viimane teguviis jätaks mulje majas valitsevast äärmisest korralagedusest ja “minna laskmisest”. Moodne hommikumantel valmistati sametist või villasest riidest ja kaunistati tikanditega. Rahvusliku tikandiga punase hommikumantli valmistas Lilli Arus Helme kihel­konna Riidaja valla Tamme talus 1930. aastate teisel poolel.

Rinnahoidja

Veel 19. sajandil Eesti talunaine aluspesu ei tundnud ega õigupoolest vajanudki. Rahvarõivaste osana tuntud pikk linane särk oli nii alus- kui ka pealisrõivaks, palavaga kodus ja põllul käidigi särgi väel. Esimesele maailmasõjale järgnevate aastate uued moed ja materjalid nõudsid aluspesu – aluspükste, trippidega sukahoidja ja rindu toestava rinnahoidja – kandmist. Vaid kümmekond aastat pärast seda, kui M. P. Jacob 1913. aastal moodsa rinnahoidja leiutas, võis seda juba Tallinnas poest osta.

Eesti linnanaised võtsid selle pesueseme kiiresti omaks. Kui 1920. aastatel räägiti rinnahoidjast veel sosinal, siis 1930. aastate lõpuks kandsid seda kõik nooremad naiste­rahvad. Seevastu vanemad maa­naised pidasid neid ebamugavaks ja kasutasid vaid üksikjuhtudel.

1930. aastail tulid müügile ilusad mugavad rinnahoidjad, kus uudsena olid esiküljel rinda toetavad õmblused ja lisaks ümbermõõdule sai suurust valida ka korvi numbri järgi. Roosast puuvillasest kangast nööpkinnisega rinnahoidjat kandis koduperenaine Jenny Koitmets (s 1892) 1930. aastatel Tallinnas.

Siidsukad

1920. aastail said naiste moe­aksessuaariks õhukesed siidist või kunstsiidist sukad, mida kanti sukahoidjaga. Eestis oli üheks suurimaks sukatootjaks 1923. aastal rajatud Oskar Kilgase vabrik, mis valmistas ka pesu ja ujumis­trikoosid, kleidi- ja mantliriiet. Daamidele hakati jagama nõuandeid, kuidas sukki riietuse ja keha järgi sobitada.

Näiteks 1938 kirjutas Postimees: “Kas on tingimata vajalik sukki mõõdu järgi valida? Kahtlemata! Enamik naisi siiski ei näi teadvat kui tähtis on, et sukk oleks täpselt jala järgi. Liiga kitsad sukad toovad esile sooned ja muhukesed, milliseist mitte kõik jalad pole vabad. Laiad sukad moodustavad soovimatuid wolte, ripuvad kottidena kederluu ümber. See aga on korraliku riietumise juures äärmiselt tähtis, ja mitte ainult sääre saleduse suhtes. Vähemalt hästiriietunud härrad kinnitavad, et neid daamide juures ei häiri miski rohkem kui viltujooksev sukajoon.”