Irene jutustab: „Ma olin 17aastane, kui Kutiga Võrumaal Kütiorus kohtusin. (Kutt on Ivo hüüdnimi – autor.) See juhtus kunstnik Valdur Ohaka juures, kus sai veedetud paljud noorpõlvesuved. Sinna ei kogunenud tollal mitte ainult kunstnikud ja kunstiüliõpilased, vaid ärksad inimesed teisteltki elualadelt. Imelises looduses istus seltskond hiliste öötundideni lõkke ümber, vaadati tuld, räägiti ja arutati ilmaasju. Ka mina proovisin astuda kunstiinstituuti, aga ei saanud esimesel aastal sisse ning läksin siis lohutuseks tehnikaülikooli ehitust õppima. Arvates, et proovin hiljem arhitektuuri üle minna.

Aga siis sündisid juba lapsed. Tolleaegses TPIs õpetasid tõelised korüfeed, kes suutsid eriala väga huvitavaks teha. Nii lõpetasingi ma tehnikaülikooli ja õpetan nüüd lisaks ehitusinseneridele ka arhitekte. Naljaga pooleks: kes ise ei tee, see õpetab teisi. Nüüd olen tehnikaülikooli ehitusjuhtimise professor ja parasjagu ehitame üles digitaalset simulatsioonilaborit, mille abil saab uurida eri juhtimisstrateegiate mõjusid. Ülioluline asi sujuva töö korraldamisel!

Abielludes olin ma 18aastane. Minu ja Ivo noorusajal polnud noortel tavapäraselt mujal elada kui vanemate juures.