Mari Abel: muidugi olen ma kogenud tööpuudust. Olen tundnud suurt igatsust töö järele, istunud ja oodanud…
Mari Abeli tee teatrisse on olnud nagu takistusjooks.
Esimestelt katsetelt lavakooli jäi ta napilt välja. Sai siis lapse. Richard Markus oli mõnekuune, kui teatrikoolis algasid uued katsed – ja seekord tal õnnestus! Pärast teist kursust võttis Mari aga akadeemilise, kuna uus laps oli tulekul. Kaks aastat pärast Karl Aleksanderi sündi tuli ilmale veel Ann Mari, nii et noore ema õpingud katkesid ühtejärgi neljaks aastaks. Kooli lõpetas ta kolme lapse emana.
„Kaks suurt rolli mul siin elus on,” noogutab näitlejanna, „ema ja näitleja. Need on mõlemad ühtviisi tugevad kutsumused.” Juba lapsena teadis heledapäine tüdruk, et tahab lavale, ja tahab emaks! Lasteaia viimases rühmas hoidis ta poolvenna kuuvanust beebit ja etendas soovijatele Anne Veski „Roosiaia kuningannat”. Nüüd ütleb Mari, et kõik see olme, mis lastega kaasas käib, on hea, sest hoiab ilusti tasakaalus. „Olen kahe jalaga maas, sest vaja on teha need ja need asjad, siis õigel hetkel visata pikali ja puhata, siis tõusta üles ja astuda lavale, tõusta kõrgele, minna natuke hulluks… (Teeb kärme etüüdi asjalikust pereemast lendlevaks lavaolevuseks.) Pärast etendust jälle müts pähe, mantel selga, piimapakk kotti ja koju kartuleid koorima.” Seda öeldes naerab Mari ülemeelikult.
TREPID
Kui ütlen Mari Abel – kes mulle esimese hooga pähe tuleb?
Emma etenduses „Madame Bovary”, noorena surev Anneli seriaalis „Pank”. Armukadedusest moondunud naine lavastuses „Paradiis” ja alkohoolikust lapseootaja „Aadama õuntes”. Koondkujuna on Mari Abel minu jaoks salapärane. Ajuti ebalust tekitav, ilus, vaoshoitud, pigem ala- kui ülemängiv. Meeldejääv.