Noore tüdrukuna oma ema haigusele kaotanud on vorminud temast eneseteadliku iseseisva sirge seljaga naise.

Veronika meenutab 28-aastaselt koorijuhi debüüti laulupeo dirigendi puldis: “Ma ei tundnud mingit hirmu seista laulukaare poole ja juhatada mitmetuhandeliikmelist koori. Minu pea kohal oli eriline pilv, OLI energiat, mida jagada kõigile läbi oma juhatamise”.

Samasuguse julgusega otsustas ta jätkata oma elu üksinda koos kahe väikese lapsega, kui südamesse tekkis rahulolematus kooselus. “Kümme aastat oli pikk aeg, mis me koos olime. Õppisin tohutult sellel ajal ja arenesin suure kiirusega, aga mingil hetkel tundsin, et pean selle otsuse tegema...“

Tänaseks on ta leidnud endas tasakaalu ning rahulolu, kontakti oma noore minaga ning soetanud maakodu oma lapsepõlveradade Paatsalu lähedale.

Üdini pealinna mugavustega harjunud linnapreilist on saanud käed-mullas nädalavahetusi maal veetev kahe väikese lapsega üksikema. Ta kinnitab, et loodus annab energiat ja jõudu, mida ta ei osanud vanasti tunnetada.

"Soovin elada tänases. Tuleb osata olla tänulik olemasoleva üle ning loomulikul on oluline tervis. Eelmine aasta pani sellel rohkem mõtlema kui habras võib elu olla. Näen, et inimesed ei oska olla heasoovlikud … Inimestes on nagu armastuse puudus ning tehakse üksteisele põhjendamatult haiget. Niisama. See on põhiväärtus, mis minu käekotti ei mahu."

Kuula podcastis Veronika mõtetest naisena, kahe lapsega üksikemana, tööst koroonaviiruse ajal, mil mitmekümnepealise koori kokku saamine on võimalik ainult videosilla vahendusel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid