Justin Petrone: minuga lihtsalt juhtub. Mul on selline komme, et kui näen elektriauku, siis torkan näpud kohe sinna sisse

Kui mõtted lendama hakkavad, tuleb need kohe üles kirjutada. Mitte nii, et ah, homme kirjutan või laupäeval. Täna hommikul tegelesin oma romaaniga, mille peategelased mängivad rock’n’roll’i bändis, kes tuleb 1965. aastal salaja Eestisse.

Nad on läänest, aga valetavad, et Ida-Berliinist. Ja kui nad esinevad, juhtub sama nagu biitlite või rollingute ajal, kui publik läks hulluks ja naised pissisid oma püksidesse. Mu ema sõbranna hüppas Paul McCartneyle selga ja lõikas kääridega salgu tema juukseid, kui The Beatles 1964. aastal New Yorgis esines.

Ma kirjutasin neid mõtteid, kui sisse astus Jaak Jõerüüt, Tuglase raamat kaasas. Ta rääkis Tuglasest, kes on nii huvitav inimene. Ja ma olen ise juurde uurinud, kuidas Tuglas valepassiga välismaal käis ja kuidas ta hiljem keerulised ajad üle elas.

Ka 1965. aastal oli Tuglas veel täiesti olemas. Ja ma kujutlesin, kuidas mu rokimehed Tuglasele külla lähevad ja mis siis juhtub.