Teismeline Kristel leidis pidevalt ennast mõtetelt: „Minu enda hirmud teiste inimeste ees, mis korrutasid mulle: aga mis saab, kui teised ütlevad mulle, et ma pole piisavalt hea, ma pole piisavalt ilus, ma pole piisavalt ... Kaevasin endale nii sügava augu ümber, et see hakkas mind ennast saboteerima. Minu ümber oli nii palju ägedaid inimesi, aga ma nägin ennast kõrvalseisjana, kes vaatab ainult aknast sisse. Ma ei pannud tähele neid inimesi, kes mind armastasid, vaid keskendusin nendele inimestele, kelle jaoks ma ei olnud nii oluline. Aga sa ei saa olla kõigi jaoks võrdselt oluline ja äge.“

Kristel tunnistab, et see periood kestis pikalt, kus enesele ei ütlemine oli olulisem kui tegutsemine õiges suunas. Oma sisemiste hirmude tõttu ei läinud ta lavaka katsetele ega Otsa kooli eksamitele, sest hirm ebaõnnestumiste ees oli nii suur.

Edasi lugemiseks: